Oodati ju külalisi. Ja nad tulidki. Kaks koolibussitäit Jõekäärulasi sõitis väravast sisse otse peamajja, kus ootasid vastuvõtjad ja lõunasöök. Seedrioru laagri juhataja Leila Hess tervitas Jõekääru laagri juhatajat Elli Kipperit soojalt ja nagu väravas silt juba tervitas, ütles „tere tulemast Seedrioru“!
Pererahva valmistatud maitsev lõuna sai sujuvalt jagatud 130 kohalolijale, tänu köögipersonalile ja selleks päevaks kohale tulnud vabatahtlikele. Mõned einetasid väljas pikniklaudade taga, kuna söögisaal oli tulvil täis.
Juhataja Leila Hess oli jaganud kõik kasvandikud gruppidesse, kokku 13. Igas grupis oli nii Seedrioru kui Jõekääru kasvandikke. Peamajast spordiväljakuni olid tegevuspunktid valmis. Kuni õhtusöögini välja võtsid grupid ajakava järgi igast tegevusest osa. Tegevused olid mitmekesised ning lõbu sai laialt. Tegevused ja nende juhendajad olid: male (Jaak Järve), „pickle ball“ (Eerik Aljas, Kaila Montgomery, Nikk Montgomery), ujumine (Seedrioru ja Jõekääru vetelpäästjad), ranna- ja muruvõrkpall (Allan Luiker, kasvatajad), „kickball“ (kasvatajad), vibulaskmine (Lisa Ross, abiline Shannon, kasvatajad) ja varjevõrk (Merike Koger).
Viimane mainitud tegevus vajab pisut seletust, mitte selle pärast, et ise juhendasin, vaid just et niisugust asja pole teadaolevalt enne Seedrioru laagris tehtud. Lubage, et hakkan otsast peale. Kurtsin Torontos Vabariigi Aastapäeval Eesti Elu toimetajale Kai Kiilaspeale, et ei tea, mida võiksin sel suvel laagris teha. Olen aastaid laagris vabatahtlikuna päeva või kaks käsitööd õpetanud. Reisiplaanide tõttu sain sel aastal ainult nn „survivor“ nädalatel kohal olla. Olen tavaliselt rahvuslikul teemal käsitööd teinud, mis ei oleks nendel nädalatel sobinud. Kai pakkus välja hiigla hea idee: varjevõrk Ukrainale. Priima!
Photo gallery
Fotod: Merike Koger ja Eerik Aljas
Saatsin palve laiali: riiet oli ribadeks vaja. Annetused voolasid sisse. Lõikasin ribadeks ja muretsesin suure võrgu (umbes 3 x 6 m), mis sai (tänu Eerik Aljasele) kahe võrkpalliposti vahele seotud tugeva traatköie peale seatud. Mulle anti luba kõikidele saalis pärast lõunasööki enne laialiminekut tutvustav ettekanne teha. Fotode abil rääkisin kalanduse tähtsusest Eestis, alates Altja kalurihüttidest kuni tänapäevase kalatööstuseni, rõhutades eriti võrkude tähtsust. Ja lõpuks, et Ukraina sõja tõttu on võrke kasutatud hoopis teiseks otstarbeks: varjevõrkudena.
Eestis on tehtud hiigla hea lühike video nimega „Kuidas teha varjevõrke“, mida ka näitasin. Noored teavad hästi, et Ukrainas käib sõda ning selle heaks midagi teha oli neile meele järgi. Selles tegevuspunktis sidusid kõik, isegi mudilased, hoolega võrku kinni riideribasid. Õhtusöögiks saigi varjevõrk valmis ja üles rullitud Ukrainasse saatmiseks.
Pealelõuna oli tegevust, nalja, päikest ja head tuju täis. Väsinud, kuid ikka rõõmsad laagrilised kogunesid saali rahvuspäraseks õhtusöögiks. Grillmeister Erik Hess küpstetas tundide viisi hiigelsinke oma suurel grillil, kui pererahvas valmistas köögis mulgikapsaid, kartuleid, rosoljet ja salatit. Magustoiduks küpsetas Kati Otsa suure kringli. Suu jookseb praegugi vett selle peale mõteldes.
Kui lauad oli koristatud, lauldi lauaridade kaupa kaanonina traditsioonilist tänupalvet, sõnadega ,,Sind, Issand Jumal, kiidame me selle toidu eest“. Nii võimsana pole seda ammu kuuldud. Tuletas meelde oma nooruspäevi Seedrioru kasvandikuna, kui laagris oli korraga oma 120 last. Pean tunnistama, et silmad olid märjad.
Sealsamas toimus traditsiooniline laagritevaheline kingituste vahetus. Jõekäärus valmistasid käsitöö ja kunsti õpetajad Evelin Voogla ja Mai-Liis Tammemägi Hess imeilusa plaadi laagri sümboolikaga, mis anti üle Leila Hessile. Elli Kipperile kingiti Seedriorul nädala sees lapsevanema Ezra Darnelli viimistletud uhke puidust laud. Puutöömeister kasutas Seedriorus kasvavaid puid. Keskel oli seedri (cedar) puule põletatud Eesti Sihtkapital Kanadas elupuu-sümbol, kuna ESK toetab nii Seedrioru kui Jõekääru laagrit pidevalt. Laua jalad valmistati noorema puu viiludest. Viilud sümboliseerivad eelnevaid generatsioone, kelle töö ja vaeva najal said laagrid ehitatud ning tegutsevad edasi tänapäevani.
Nooremad Jõekäärulased asusid bussi kojusõiduks ning saadeti teele heade soovide ja lehvitustega. On täiesti võimalik, et nii mõnigi nendest tukkus juba enne Seedrioru väravast väljumist. Suurematele oli veel korvpalliplatsil hoogne tants. Kas olin ise ka kunagi nii energiline pärast pikka, tegevusrohket, päikesepaistelist suvepäeva?
Kuid igal heal asjal on kunagi lõpp ja viimane bussitäis ka lahkus. Oli ülitore, sõbralik, hästiõnnestunud päev. Ainult kiitust veel laagri personalile, köögirahvale, vabatahtlikele abilistele ja ka kasvandikele, kes olid eeskujulikud võõrustajad. Hä-hä-hästi tehtud!
