Talve asus kirjaniku teekonnale juba teismelisena, Wabariigi aegu. Viieteist-aastasena, 1934.a. ilmusid tema esimesed följetonid ajakirjanduses. See oli nagu eelmäng ta humoorika romaani „Juhansoni reisid“ kirjutamiseks. Kuid etnoloog Talve ehk tähtsaimaks raamatuks on ta aastal 2004 ilmunud „Eesti kultuurilugu: keskaja algusest Eesti iseseisvumiseni“, mis on oluline teos allakirjutanu raamatute hulgas. Mahukat (686 lehekülge) etnoloogilist ajalugu on mõnuga läbi loetud ja tihti konsulteeritud.
Ent käesolevad read on mõeldud kui võimaliku suvise vahelugemise poole suunamine. Paljudel meist on kindlasti „Juhansoni reisid“, mis ilmus 1959. aastal olemas, loetud. Taastutvumine, nagu heade teostega ikka, ainult kinnitab, et tegemist on erakordse raamatuga. Kuna erinevalt näiteks Susi ja Viirlaidi, Kaugveri teostest, milledes on mälestused põimitud soomepoiste sõjakogemuste karmidesse kirjeldustesse, on Talve Juhanson küll soomepoiss, aga selline, kes oma sõjategevust näeb pigem seiklusena kui millegi muuna. Mitte, et Juhanson ja ta kaaslased, kelledest üks on selgelt Talve ise, peaks kodumaa eest võitlemist tühiseks. Sugugi mitte. Aga ta tembud ja teod panevad muigama, isegi kui olud on karmid. Teisisõnu, omamoodi sõjamemuaar. Mis selgelt ei ole tõetruu, on meelelahutuslik ja mõnus lugemine. Isegi kui sõja õudust kunagi ei unustata.
