Eesti muusikatudengid teadsid, et Sibelius kasutas impressionistlikku helikeelt varem kui Debussy oma helipoeemis “Fauni pärastlõuna” ja Sibeliuse Neljandas sümfoonias kõlas “Petruška-akord” hoopis varem kui Stravinski legendaarne Petruška-ballett esietenduda jõudis. “Es liegt in der Luft” tavatses prof Normet öelda sarnaste muusikaliste ideede kasutamise kohta omavahel mittetuttavate heliloojate puhul. Tudengipõlvest meenub seegi, missugust furoori tekitasid salakaubana Eestisse toodud heliplaadid, kus Sibeliuse muusika kõlas Göteborgi orkestri ja Neeme Järvi esituses.
Sellel hooajal pühendas Estonia teatri orkester Sibeliuse 150. a juubelile terve kontserdi helilooja loomingust (dirigeeris Vello Pähn). 20. märtsil kõlas Estonia kontserdisaalis Sibeliuse vokaalsümfooniline poeem “Kullervo”, kus solistidena astusid üles soome lauljad – metsosopran Lilli Paasikivi ja bariton Tommi Hakala. Dirigeeris Arvo Volmer. Eesti Rahvusmeeskoori väge täis lauluread “Kullervo, Kalervon poika, sinisukka äijön poika” kummitavad mind siiani. Seda 1892. a esiettekandele tulnud teost peetakse teedrajavaks kogu Euroopa muusikaloos. Oli ju runo kasutaminegi professionaalses muusikas tollal täiesti uus nähtus. Arktilisest šamanismist mõjustatud Kalevala-maailma atmosfääri loomisel kasutas Sibelius täistoonilisi järgnevusi, rahvamuusikale lähedasi helilaade, noonide-kvintide-kvartide “tühjasid” kõlasid jne. Kogu seda uute väljendusvahendite kaskaadi hakkasid peatselt kasutama ka impressionistid.
Eesti Rahvusmeeskoor on “Kullervot” mitmeid kordi esitanud. Eriliselt on mällu sööbinud kontsert 1993. a, millega tähistati Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi 75. aastapäeva, kus “Kullervo-sümfooniat” dirigeeris Paavo Berglund. Seda elamust suutis varjutada tänavu 13. veebruaril Helsingi Ooperis esietendunud Tero Saarineni ballett “Kullervo” Sibeliuse muusikale (dirigeeris võrratu Jukka-Pekka Saraste).
Tantsiv Kullervo (Samuli Poutaneni esituses) oli lihtsalt vapustav! Alateadvuse tumedatest kihtidest väljakasvanud liikumisjoonis jõudis kulminatsioonini traagilises lõpustseenis, kus Kullervo lõpetas oma äraneetud elu enesetapuga. Kogu tantsija keha lausa “karjus” ahastusest. Mõjuvad olid ka külatüdrukute tantsustseenid, kus tütarlapsed liikusid nagu kidurate mändide juurikad – nende elul polnud õhkutõstvaid tiibu. Oli tunne, et nad on juba noorest peast eluraskuste all maadligi surutud. Kõiki tegelasi vaevas mingi kosmiline paine, mida aitasid esile manada tumedates toonides lavakujundus ning müstiliselt looritatud valgusrežii. Müütilist sügavust aegade taha toonitasid meeskoori lauljate pikad read lavasügavusse ja muidugi Sibeliuse legendihõnguline muusika.
