Emad on nisukesed, on alati old. Tema meelest olin ma ikke veel poisike, keda pidi aina kaitsma ja kamandama. Mina jälle, et kuda ta omete aru ei saa, et ma juba üleeila lõikasin kääridega oma lõua otsast kolm esimest udet ära (abemenuga mul veel ei old), need ju mehe tunnused. Ääl akkas kah juba jämedamaks minema, vahel tuli küll paar kukekõõksu sekka, aga üldiselt oli ikke suund allapoole.
Emale oli mul vastus valmis, et pole sinu asi, aga sedasi tohtis meie peres ainult mõtelda. Kui välja ütlesid, said vanamehe käest tohlaka. Minu vana pold just kerge käega, aga äbemata suu peale äigas alati ja peris valusasti. Nii, et meelde jääb. Tuli tiplumaatijat kasutada ja vastata kudagi teistmoodu. Ütlesin, et siit ei paista, ja tegin kähku minekut. Ega ei paist kah. Need tembud, mis sõpradega õhta ämaras tehtud sai, ei tohtindki silma paista. Nuka taga sai plotski kah näkku keeratud ja läkastatud, kui tule otsa panid. Vanamehe tagant näpatud tubak seitungi sehes, pole naljaasi, see paneb kangemagi mehe köhima.
Näe nüid, kuda jäin jutuga vanasse aega kinni, oh seda vanainimese pead küll. Peris asi läks täitsa meelest ära, see mille pärast mul see kõik meelde tuli ja miks ma kirjutama akkasin. Nojah, et tegime oma varsa arudega ikke igasugu rumalusi, aga mitte lausa kurja. Viskasime kerget nalja, sest ega see maakas mats nii väga loll ei oldki. Nüid jah, kui oled tõsisemaks ja mõrudamaks muutund, siis akkad kah juba mõnd nalja pahaks panema.
Ärman tõi mulle ühe komendaari näha, kus üks noor ja kärsitu inime on järjekortselt ädas ega jõua oodata, kuna Karla lood ära lõpevad. No küll nad lõpevad, kaua minusugune ikke enam jaksab. Aga tema ahastava õikamise peale, et kas lõppu on näha, vastan mina, et siit küll ei paista.
Mina arvan oma tõsise ja mõru meelega, et sel noorel inimesel on tulevikku, sest püsivus viib sihile. Juba aasta aega on ta proovind mind oma lolli jutuga vihale ajada ja mineva nädali oleks see tal peaaegu korda läind. Lase edesi, noor sõber, mina lasen kah.
Kargu Karla
