No kudamoodu ta siis on? Tuli välja, et ilukirjanik paneb oma jutud raamatusse, aga ajakirjanik paneb seitungisse. Raamat seisab riiulis kaua alles, aga seitung visatasse varsti ära, sest uued uudised tulevad peale. Vana uudis on nigu vana leib, seda ei taha keski süia ega seedida. Aga vana raamat otsitasse välja, puhutasse tolm pealt ära ja sealt leitasse jälle ja jälle miskit uut.
No selge, nüid ma saan neist nimedest aru küll. Ilukirjanik peab kirjutama ilusti, muidu pole mõtet raamatut riiulis oida. Ajakirjanik jälle peab kirjutama aegsasti, sest uudis on väle apuks minema. Kui täna kirja ei pane, siis omme enam ei kõlba.
Ma küsisin Ärmani käest seda kah, et kuda mind peaks kutsuma. Ma nigu peris ajakirjanik ikke ei ole, kuigi seitung minu juttusi avaldab. Ärman ütles, et nojah, sa ikke rohkem kaelkirjanik. Et kaed niisama kõrvalt, aga oma ülevaate annad sellegipoolest. Eks kaelkirjak ju vaata kah ülevalt. Ütles sedasi, naeris ja läks ära koju, jättis minu mõtlema ja kukalt kratsima.
Vaata poisireod, kuda ütles minu kohta! Ega ma vasta vaielda ei saa kah, tal jusku õigus. Aga mõtlemise vunk oli sehes, arutasin seda asja üksi edesi ja tulin otsusele, et üks sort kirjanikke on veel ja nimelt silmakirjanikud. Silmakirjanik on umbes sama mis ajakirjanik, aga neil on üks suur vahe. Ajakirjanik peab kirjutama asjadest täpselt nii nigu nad on, aga silmakirjanik võib kõik pahupidi pöörata ja keski ei pane talle seda pahaks. Ütleme näituseks, et üks kena preili tuleb laulusooluga esinema, aga kui suu lahti teeb, siis kraaksub nigu vares. Ajakirjanik ütlebki preili kohta vares ja saab pärast sõimata. Aga silmakirjanik ütleb varese kohta preili ja saab kiita. Mõlemad kõnelevad samast olevusest.
Kargu Karla