Kersti Kaljulaid selgitab Eesti Ekspressis (05.10.): “21. sajandil ei piisa rahvuslikust demokraatiast, et Euroopa kodanikud võiksid oma riikide tulevikku omatahtsi kujundada.” See postulaat tekitab segadust ja mitmeid küsimusi. Esiteks – kas rahvuslik demokraatia on takistuseks oma riigi tuleviku kujundamise teel? Kas plaanitavad Euroopa Ühendriigid elimineerivad rahvusluse? Kas rahvuslus on midagi taunimisväärset, mida peaks tingimata vältima? Jutt pole ju marurahvuslusest ehk šovinismist, vaid lihtsalt rahvuslusest, mida meie, eestlased, peame tähtsaks ja kalliks.
Vikipeedia kohaselt on rahvuslus ideoloogia, maailmavaade, kultuurivorm ja sotsiaalne liikumine, mis keskendub oma rahvusele. Rahvuslus pooldab rahvusriiki kui rahvuslike huvide tagajat. See sobib meile igati!
Euroopa Ühendriigid pole Nõukogude Liit
Euroopa Ühendriikide idee pole iseenesest uus. Juba Vene bolševistlik revolutsionäär Leon Trotski tavatses kasutada sõnapaari “Euroopa Ühendriigid”, kus tema nägemuse kohaselt tuli kehtestada proletariaadi diktatuur. Sellest ei tulnud siiski midagi välja. Ehkki Eestil õnnestus üle elada proletariaadi diktatuur Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu nimelises konglomeraadis, seisab ta nüüd silmitsi ühte teise liitu kuulumise väljavaatega, mida juhivad bürokraatlikud institutsioonid oma ettekirjutustega.
Enne Eesti ühinemist ELiga oli euroskeptikute põhiline argument: milleks astuda uude liitu, kui eelmisest alles hiljuti suure vaevaga pääsesime? Siiski poleks kohane ega sobiv neid kahte liitu võrrelda. Nagu rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo Maalehes (05.07.) ilmunud intervjuus ajakirjanik Peeter Ernitsale ütles, oleks vale samastada Nõukogude Liitu Euroopa Liiduga, kuna esimene polnud rajatud õigustele; läänepoolsed rahvad on aga harjunud õigusriiklusega, kus enesemääramise mõõt on võrreldamatult suurem. Prof Mälksoo selgitas: “Minu jaoks on N. Liidu kogemus veel natuke liiga värske. Ma ei usu, et föderatsiooni idee Euroopa praegusi probleeme tingimata lahendaks. Kui mõned ka lahendaks, siis saaksime ilmselt uued asemele.” Ta meenutas samas, et iga viies euro Eesti eelarves tuleb Euroopast. Et täiesti tasuta lõunaid pole olemas, võib sellise lõunasöögi hind mõnikord selguda alles hiljem.
Kaljulaidi hinnangul on EL unikaalne moodustis – see pole ei riikide liit ega liitriik. Ta on veendunud, et ka muutuv EL jääb ainulaadseks nähtuseks.
Suurus loeb!
Aga miks on sellist Euroopa föderatsiooni üldse vaja? Steven Hill kirjutab 8. okt The Guardian'is, et ELi muutumine Euroopa Ühendriikideks on paratamatu, kui soovitakse püsima jääda. Hill võrdleb USA ja ELi olukorda. Mõlemal pool Atlandi ookeani on praegu märksõnadeks kärped ja kasinuspoliitika, aga võimalused-vahendid erinevad. Kui USA riigikassasse laekub 50 osariigist maksumaksjate raha 24% ulatuses sisemajanduse koguproduktist (SKT), mida saab kasutada üleriigiliste prioriteetsete vajaduste rahastamiseks, siis ELi ühiskassasse kõigest 1% liikmesriikide SKT-st. See pole küllaldane summa selliste kriisidega toimetulekuks, mis on viimasel ajal tabanud Kreekat, Portugali, Hispaaniat jt, mistõttu oligi vaja luua Euroopa Stabiliseerimismehhanism (ESM).
Kui USAs jagatakse riigikassasse laekuvat raha üle riigi n-ö geograafilisel printsiibil, siis Euroopas ei taheta eriti “uppujaid” toetada. See võib aga omakorda kahjustada euroliidu majanduslikku ja poliitilist stabiilsust.
Teisalt vajatakse Hilli hinnangul tugevamat lõimumist ja föderalismi selleks, et konkureerida võimsat majanduslikku tõusu teinud Hiina ja Indiaga. Rahvaarvu ja majanduse suurus on 21. sajandil väga olulised. Mida suuremad ja tugevamad tiivad, seda parem ja kiirem lennuvõime!
Eesti iseseisvus võib kaotada oma sära?
Meie põhiseadus kaitseb Eesti omariiklust ja suveräänsust. President Lennart Meri ütles 1992. a aastavahetuse kõnes: “Te võtsite vabal ja ausal rahvahääletusel vastu põhiseaduse, mille esimene paragrahv on kaunim ja uhkem kui mis tahes muu, mida olen eales eesti keeles lugenud: “Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu.” See on nagu hinnaline juveel, mida tuleb hoida. Kas see kalliskivi võib aga äkki kaotada oma sära, kui Eesti peaks astuma Euroopa Ühendriikide koosseisu?
Ajaloolane David Vseviov arutles 21. sept Maalehes selle üle, kuidas määratleda iseseisvust. Eesti ajaloos on selgelt võimalik eristada iseseisvuse ja selle puudumise perioode. Aga kas tulevikus on iseseisvus sama selge ja konkreetne või muutub selle piiritlemine ähmaseks? Eesti on nii väike, et tal on oht föderalistlikus Euroopas lahustuda, arvab prof Mälksoo.
Kas sellisesse liitu astuda või mitte, peavad Eesti kodanikud otsustama vastaval referendumil, kuna sellega kaasneb paratamatult ka põhiseaduse muutmine. Viimatimainitu kerkib päevakorrale muidugi siis, kui esitatakse ametlik Euroopa Ühendriikide loomise kavand.
“Elus tuleb teha paratamatult valikuid, nii inimestel kui riikidel, seda ka siis, kui valikute järellainetustes on aimatav võimalik oht riigi iseseisvuse säilitamisele. Millest siis lähtuda? Milline oleks sel puhul Eestile kõige halvem valik, mida tuleks igal juhul vältida, sest seda tehes kaotaksime riigina ja inimestena lõpptulemusel iseseisvuse?” küsib Vseviov. Vaevalt oskab keegi täna sellele küsimusele vastata.
Elle Puusaag
