et eestlased ei taha „tänapäevaste hinnangute” põhjal tõdeda, et „võideldes oma kodumaa vabaduse eest, pikendasime me samal ajal mujal maailmas inimeste kannatusi”, sest Teises maailmasõjas „iga Saksa juhtimise all sõdiv sõdur aitas pikendada seda sõda. Iga sõditud päev oli samuti veel üks tõhus päev surmalaagrite töötsüklisse või aitas pikendada Pariisi vabastamist. Ja nii jõuame hirmsa järelduseni, et võideldes oma kodumaa vabaduse eest, pikendasime me samal ajal mujal maailmas inimeste kannatusi.”
Et Eesti riigivõim on alates aastast 1992 püüdnud olematuks vaikida Saksa mundris Eesti vabaduse eest võitlemist, pole Raagi meelest vist piisav, sest ühe ja sama hingetõmbega ütleb ta „ma ei pea peamiseks ülesandeks esiisade hukkamõistmist, vaid eelkõige oma tegevuse hindamist tänapäeva konfliktides”, nii et nood esiisadest võitlejad saaksid „pärandada järeltulevatele põlvedele au, millega edasi elada.” See üpris segane (minu poolt lühendatud) mõte ja arvamusloo lõpulause, „Soovin meile sisemist jõudu, et meie au oleks edaspidi jagamatu, ilma ühegi reaalpoliitikale vihjava „aga”-ta» ning viide kolmandale teele, „mis on iseendaks jäämise tee ja lubab teha liitusid vaid nendega, kes tõepoolest jagavad meiega samu väärtusi” peaksid lugejale selgitama, kuidas oma vabaduse eest võitlemist on nüüd vaja esitleda.
Kahjuks fraasid „Oma tegevuse hindamine tänapäeva konfliktides” ning „jagamatu au ilma reaalpoliitikale vihjamiseta” ilmestavad autori eruditsiooni kõrget taset, kuid ilma selgitusteta jäävad need pelgalt sisututeks ilukõnelisteks väljenditeks. Veelgi segasem on Eesti vabaduse eest võitlemise „jagamatu au” pärandamine „kolmanda tee” soovituse kohaselt. Sellega ilmselt seondub Raagi viide Poolale, „kus hoolimata nn Beringi armeest Punaarmee poolel, suutsid Poola iseseisvust taotlevad jõud enda vabaduseihast piisavalt märku anda, nii et tänapäeval on Katõn ja Varssavi ülestõus võrdsete sümbolitena nende kangelasloo tähisteks.”
Kuid Poola näide on üpris absurdne, sest Poola olukord erines Eesti omast nagu öö päevast. Kuidas saavad Katõn ja Varssavi ülestõus olla võrdsed vabadusvõitlemised, kui Katõn oli ülimalt räige Nõukogude Liidu massimõrv, mida Poola vabadusvõitlejad ei saanud vältida. Saksa okupatsioon Poolas oli sama verine kui Nõukogude Liidu kuriteod Eestis ja selle vastu võitles suurearvuline põrandaalune Kodu armee. Midagi sellist ei saanud Eestis olla, sest: Eesti kaitsevägi oli juba enne sakslaste tulekut Venemaale viidud; olenemata sellest, mis olid Suur-Saksamaa idaalade kavad, hukkasid Saksa okupatsioonijõud Eestis väga vähe eestlasi ning see oli üks põhjus, miks Eestis ei tekkinud saksavastast relvastatud põrandaalust vastupanuliikumist. Lähtuti sellest, et Saksa vägesid kahjustav tegevus oleks aidanud Nõukogude Liidul tagasi tulla meid hävitama. Eestlaste „kolmas tee” oli lootus, et niipea kui Saksamaa ja Venemaa on end vastastikku võimetuks võidelnud, tulevad lääneliitlased meile appi iseseisvust taastama. Et see oli väga petlik lootus, selgus alles pärast sõja lõppu.
Raagi „mõtteharjutus” võib-olla ei soovigi mõjutada lugejaid arvama, et eestlaste võitlemine Punaarmee vastu on tänapäevaste hinnangute põhjal häbiväärne tegu – pigem on taunitav viis, kuidas tänaseni on toda võitlemist kajastatud. Raagi väide, et “tänaste teadmiste kõrguselt ei tohi me unustada ka natsi kindralstaabi plaanidele kaasaaitamise perspektiivi” näib viitavat sellele, et toona oleksid eestlased pidanud mitte ainult punaarmee, vaid ka Saksa vägede vastu võitlema. Kahjuks toona tänaseid teadmisi polnud. Üllatavalt ei soovi Raag tunnistada, et tänaste teadmiste kohaselt polnud toona mingit kolmandat teed, mis oleks võimaldanud eestlastel liituda „vaid nendega, kes tõepoolest jagavad meiega samu väärtusi”. Lisaks kolmanda tee kirjeldamata jätmisele pole Raag pidanud vajalikuks tuvastada, et Saksa relvadega (ja sellest tulenevalt kahjuks ka Saksa mundris) võitlemist Punaarmee vastu pooldasid toona peaaegu kõik eestlased – muidugi välja arvatud karjääri- ja veendunud kommunistid.
Ilmselt Raag mõistab, et toona tehtut pole võimalik teistsuguseks muuta. Seega tema „iseendaks jäämise” teed tuleb kasutada Sinimägede pärandi auväärseks ümberjutustamiseks. Raagi poolt esitatud Poola näitele tuginedes võib oletada, et eestlaste „järeltulevad põlved saavad auga edasi elada”, kui Vene orjalaagritesse viidud mobiliseeritud ning Eestisse tagasi pääsemiseks Punaarmeesse astunud eesti mehed ka eesti vabadusvõitlejateks kuulutada. Võib-olla on Raagi meelest vaja ka paluda Hitleri all kannatanutelt andestust, et eestlased toona sõja kestust ei osanud lühendada ja ainult oma vabadust esmatähtsaks pidasid. Kuid see võib olla vaid ekslik oletus.
Oma „iseendaks jäämise ja kolmanda tee” lugu heietades Raag justkui ei teagi, et Saksa okupatsiooni ajal Eesti avalikkust ei teavitatud ei Saksamaa surmalaagritest ega idaalade tulevikust. Osa vähestest, kes teadsid, mida Hitleri võit oleks eestlastele tähendanud, ei uskunud, et toda kava saadakse rakendada. Usuti, et lääneliitlased hoolitsevad juba selle eest, et pärast sõja lõppu kõik varemolnud riigid saavad taas vabaks. Tagantjärele tarkusena tundub ka see võimalik, et sakslased ise oleksid Hitleri kõrvaldanud – seda katsuti juba sõja kestel teha.
Ent ometi võib õigustatult väita, et eesti meeste meeleheitlik võitlus sissetungiva Punaarmee vastu ei pikendanud Hitleri surma- ja orjalaagrites olijate kannatusi. Seda tegid lääneliitlaste naiivsed sobingud Nõukogude Liiduga. Sõja viimasel aastal andsid Saksa väed massiliselt end lääneliitlastele vangi, kuid võitlesid seda vihasemalt edasi venelaste vastu – nad teadsid, mida venelased olid toomas. Vähenev vastupanu lääneliitlastele võimaldas neil ka kogu või osa Ida-Euroopast kiiresti vabastada. Pealegi oleks nii toimimine välistanud poole sajandi kestel sadade miljonite süütute kannatused, mida Nõukogude Liidu poolt „vabastamine” endaga kaasa tõi. Nii kahjuks ei tehtud ning Nõukogude Liidu soovil lõpetati lääneliitlaste võitlused Elbe jõe joonele jõudmisel. Hitleri võimu hävitamine oleks ka siis palju kiiremini toimunud, kui Nõukogude Liit oleks koos lääneliitlastega kinnitanud, et Vene väed viiakse välja kõikidest enne sõja algust eksisteerinud riikidest hiljemalt kuuenda kuu lõpul pärast Natsi-Saksamaa kapitulatsiooni.
Taas ei selgita Raag üheselt mõistetavalt, mida on vaja konkreetselt teha, et eestlasi ei peetaks natsi kindralstaabi inimsusevastastes tegevustes osalejaiks. Riigina Eesti Suur-Saksamaa loomist ei toetanud ega poleks saanudki seda teha, sest de facto Eesti lakkas olemast juunis 1940. Kuna meie üldinimlikkust selgitav andeks palumine sõja pikendamise eest ei muudaks lääne-eurooplaste ja venelaste kinnistunud arvamusi Euroopa „vabastamise” osas, siis pole sellist palvet vaja esitada. Küll on aga väga oluline, et meie riigivõim hakkaks Eesti vabaduse eest võitlemist ja Sinimägede pärandit auväärseks pidama ja tähelepanu väärivalt võitlejate ja lahingute tähtpäevi avalikult tähistama. Tänu Vabadussõja ja Tartu rahulepingu väärikale avalikule meenutamisele kuni okupatsiooni aja alguseni jäi eestlaste rahvuslik iseteadvus elama nii okupeeritud kodumaal, Venemaa orjalaagrites kui ka paguluses. See iseteadvus on praegu vaevu märgatav ja võib lõplikult haihtuda, kui Eesti vabaduse eest võitlemist Teise maailmasõja ajal riigivõim avalikult ei austa ja kui koolides eestlaste enne iseseisvuse ennistamist olnud aateid edasi ei arendata.
Harri Kivilo, raamatu „Kustumatu õiguse nimel” autor
