Nii väitis vähemalt toimetus, kes arvas, et pool muna (nime) on parem kui tühi koor ja eelistas lõigata kultuuri sirbiga, kuigi oleks olnud vaja vähemalt vikatit või niidumasinat, ehk isegi kombaini?
Loen tavaliselt hea meelega sotsiaalia osa artikleid, mis viivad lugejat kohalike probleemide juurest kaugemale. Selles tutvustatakse aga ka Eesti ajalugu käsitlevaid, tihti erinevate lähtepunktide ja järeldustega, teoseid. Pärast 21-aastast uuendatud iseseisvust on perspektiiv muutumas laiahaardelisemaks ja järeldused kindlamaks. Siin on omavahel vaidlemas kahe pealiini esindajad. Esimesed, kes lähtuvad sõjaeelsest Eesti Vabariigist, on suurelt osalt pettunud praeguse üle. Nende hulgas on sovetiajal kannatanud teisitimõtlejaid, aga ka neid, kes suutsid tõelist vabadust oma südames rasketes oludes edasi kanda ja kasutasid selles süsteemis äraelamise võimalusi. Ja loomulikult need, kes hääletasid vastu mitte ainult südamega, vaid ka jalgadega, viisid kaasa ja säilitasid lootuse Eesti taasvabanemisele. Teise liini esindajad kaitsevad kollaborantide panust ja esitlevad neid kui tõelisi vabadusetoojaid.
24. augusti Sirbis on esindatud mõlemad pooled. Ajaloolane Jaak Valge tutvustab tagasipöördunud põgeniku, arhitekt Harri Kivilo (sünd. 1929) teost „Kustumatu õiguse nimel”. Tal tuli koju jõudnuna kogeda, et paljugi sellest, millesse oldi paguluses veedetud pikkadel aastatel kaljukindlalt uskunud, kippus olema vastuolus sellega, mida usuvad need, keda taasiseseisvunud Eesti valijad on usaldanud meie riiki juhtima. Jaak Valge rõhutab, et kolmandiku tekstist moodustab iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi poliitiliste valikute ja nende põhjuste ning tagajärgede analüüs. Elame ajal, mil demokraatia klassikaline tähendus (rahva võim) on ühiskonna käest libisemas või ongi juba kaaperdatud. Klikk rikub iseenda kehtestatud seadusi, keskendub omaaegse Nõukogude nomenklatuuri kombel enese hüvede tagamisele ja liputab saba rahvusvahelisele rahamaailmale. Mõne viimase kuu jooksul paljastunud poliitladviku puupäine antipatriotism ja omakasuküünilisus on tõepoolest ehmatav ning seejuures pole mingit vahet, kas tegemist on võimukoalitsiooni või nn opositsiooniga.
Kivilo jälgib eelkõige Eesti Vabariigi rahvuspoliitikat, mis on kujunenud mitmesuguste välismaiste nõuandjate ja Venemaa ees pugeda püüdmise mõjul, ning näitab Eesti Vabariigi deklaratsioonide, lepingute ja seaduste alusel, et „kogu taasiseseisvuse ajal on hoolega reformeeritud Nõukogude Liidu poolt vägivaldselt moodustatud haldusühikut ENSV”. Eesti riigina püsimajäämise tagatiseks pole peetud mitte eestlaste rahvusliku iseteadvuse arendamist, vaid Eestis elavate venelaste eestluse hoidmisse kaasamist, ehkki põhiseadus ei nõua riigi, vaid rahvuse püsimajäämist. Valge tsiteerib Kivilo arvamusi, eriti tema kartust, et sellisel kombel võib Eesti vabariigina või Euroopa Liidu ühe haldusüksusena tõesti kaua kesta, kuid eesti rahvusele on selline kestmine lausa hukatuslik. Kivilo arvates on tekkimas „kaks Eestit”: üks vene- ja teine eestikeelne. Et Eesti passi saamisel minetab venelane oma rahvusliku kuuluvuse, on aga ülimalt naiivne lootus. Lojaalsust ja rahvuslikku kuuluvust pole võimalik tuvastada ega mõõta. Seda teab ainult iga inimene ise, ja kui ta ei taha, siis ta oma tõekspidamisi avalikustama ei hakka.
Valge möönab, et Kivilo on üks neist paljudest, tänu kellele Eesti Vabariik olemas on, ehkki farsina, nagu teine tulemine ikka kipub olema, või meie juhtumil õigemini karikatuurina. Ta lõpetab: „Loomulikult ei pruugi paljud Kivilo rahvuskonservatiivset vaadet jagada. Sellest olenemata peaks aga demokraatia olema väärtus kõigile neile, kes nagu Kivilo ei soovi olla kodaniku karikatuur. On ilmselge, et Eesti poliitladvikul on põhi alt ära, kuid ekslik on arusaam, et ühtlasi on määritud kogu ühiskond. Meie poliitladvik ei ole ühiskonna peegel, vaid kõverpeegel. Eesti ja teiste Euroopa Liidu maade demograafilise, poliitilise ja majandusliku kriisi põhjus pole selles, et rahva tahet on liiga palju järgitud, vaid selles, et neid demokraatlikke ülekandemehhanisme, mis peaksid transformeerima rahva tahte võimuks, ei kasutata või moonutatakse see tahe ülekande käigus võimuladvikule sobivaks.”
Seda raamatut tutvustades on Jaak Valge teinud tänuväärse töö. Vähemalt sama huvitav on ühe teise teose retsensioon, mis on järgmise artikli teemaks.
Vello Helk
Toimetuse märkus: H. Kivilo raamatut „Kustumatu õiguse nimel” saab Torontos osta Tartu College'is toimuvatel üritustel alates 4. nov. (Oskar Luts 125) või tellida Kaja Telmetilt, tel 416-766-1363, epost: ktelmet@sympatico.ca
