kelle kere seda pead kannab, mille esimest külge meile iga päe ekspuneeritasse. Kellelgi tema kohta miskit ead kõnelda ei ole, aga keski ei tea kah, kuda temast lahti saada.
Nüid näikse olevat siis sedasi, et meil on linnapea ja ei ole kah. Pea on ja palka saab, aga oma tööd teha tal ei lubata. Ühesõnaga – õiget linnapead ei ole, aga õigeid tainapäid on jalaga segada. Keski ei tea, kuda teda ametist lahti lasta ja muutkui kisavad, et astugu ise tagasi. No kuripatt, kui mina kuskilt nisukese jobi leiaks, kus palka maksetasse, aga tööd teha ei lubata, ei ma mõtlekski tagasi astuda. Astuksin aina edesi ja järjest pikema sammuga.
Oi sa jeerum, kui mõtelda tagasi selle aja peale, kui ma veel Eestimaal oma Punnpabula talu pidasin. Ega mul tea mis suur talu old, aga ilma sulaseta ikke läbi ei saand. Mulle trehvas kah ükskord nisuke sulane, kelle käes kõik tööd viltu keerasid. Laisavõitu oli kah teine, aga tähtsat ja tarka juttu ajas küll. Ikke sinnapoole, et kui tema siin peremees oleks, siis oleks talul teine nägu. Ma isegi uskusin seda juttu, aga see teine nägu ei meeldind mulle mitte üks põrm. Antsin sulaspoisile jalaga vundamenti, saatsin koertega ussaiast välja ja otsisin uue. Kui minu asemel oleks old mõni tark Toronto linnanõunik, siis oleks saamatu sulane tallu edesi jäänd ja palka saand, ainult künda ega külvata poleks tal lubatud, sõnnikuveost kõnelemata. Ei see vend oleks oma kohalt tagasi astund.
Meie oleme oma asjadega jõud sinnamaale, nigu oli Eestimaal, kui juba lauluga revuluutsijat tehti, aga vene võim veel kudagi püsis. Siis küsiti, et kudas on võimalik ühekorraga istuda, seista, joosta ja käia. Vastus oli lihtne: mees istub, töö seisab, palk jookseb ja viinavõtmine käib. Eks meil ole praega sama moodu, ainult revuluutsijat oleks vaja, ilma lauluta.
Kargu Karla
