Ja et ma otsustasin konverentsil osaleda, siis tegin reisi paari päeva võrra pikemaks, et Vilniusega uut tutvust sobitada. Viimati olin seal kaheksa aastat tagasi, ka seoses ühe konverentsiga.
Konverentsidega üldse on see häda, et sinna tulevad kokku spetsialistid, kes juba niigi teavad asjast, tahavad oma tööd teistelegi tutvustada, uut innustust saada, ent laiemad massid jäävad kõrvale. Tänavuse konverentsi järel tekkis mul vestlus lennujaamas kena, umbes 50-aastase leedulannaga, kes uudishimutses, miks ma üldse Vilniusse tulin ja tema reageeringust jäi küll niisugune mulje, et ta ei olnud suurpõgenemisest teadlik. Tema inglise keel polnud ka just kiita, aga 1944. aasta nimetamine oleks ikka enamat äratundmist väärinud. Lennujaamas ootamine on teadagi ärev, samas tüütu tegevus, nii et ta ehk ei kuulanud mind täie tähelepanuga. Ausalt öeldes on kahju, et tänavusele konverentsile ei tekkinud laiemat kõlapinda; seda peeti ka inglise keeles, mida leedulased üldiselt oskavad kehvemini kui eestlased.
Kohvikute-restoranide menüüdes on küll tehtud mööndusi, sest turisti jaoks on kohalik keel raskesti mõistetav. Tundsin seda kohalikku rõhuasetust kohe näiteks poodi astudes.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
