Ametiühingud on palju saavutanud, aga samas palju unustanud. Õpetajad, kes ajal, kui allakirjutanu Torontos algkoolis käis, said tõepoolest oma kohustustele vastavalt madalat palka, on viimastel aastakümnetel nõudnud, peamiselt majanduskaalutlustel, enamat.
Pühad on möödas, Juku ja Mall tagasi algkoolis, Ontarios aga hõljub nende ja nende vanemate kohal ärevusepilv: kas õpetajad järjekordselt streigivad? Järjekordselt, kuna Bob Rae valitsusest saadik – juba põlvkond tagasi – on selles provintsis valitsenud õpetajate rahulolematus riigilepingute uuendamiste ning täitmise osas. Koolilapsedki saavad aru, et nemad on vaid etturid, kokkuleppele mittejõudmine ei ole inimõiguste rikkumise tõttu, vaid asi on pelgalt rahas.
Ontarios võrdub kõige kõrgem algkooliõpetaja palk (arvestades kogemusi ja tööstaaži) umbes 91-dollarise tunnipalgaga (seda on ajakirjanduses rehkendatud aastapalgast, mis kõigub +/- $90,000 ümber, sõltuvalt koolinõukogust). See palk on aja eest, mida klassiruumis tuleb veeta. Niisiis on naeruväärne, et õpetajad valmistuvad keelduma klassiväliste tegevuste nagu muusikaklubi juhendamisest, sporditreeneriks olemisest – kuna see olevat vabatahtlik panus. (See tähendab: pole sätestatud lepinguliselt. Kuigi teame, et see on oluline osa haridusest, noore inimese huvide ja hariduse eelistest). Jätke nüüd! Juku koolipäev on kõigest maksimaalselt kuus ja kolmveerand tundi pikk, aeg, millest tuleb rehkendada maha nii vaheajad kui lõunatund.
Võrdleme muu maailmaga. Lihtsurelik on päevas kaheksa tundi tööl kui tunnipalgal, rohkem kui kuu või aasta määrpalgaga. Lisame õpetajate pikad puhkuse vaheajad – kes meist sai kaks nädalat jõulupühi pidada? – suved, jne ja nii ongi ajakirjanduses (Toronto Staris) selle kõrge tunnipalgani jõutud. Lisaks – kui õpetaja palk on nii madal, siis miks on raske õpetajana töökohta leida, miks on tung hariduspõllule nii suur? Vaba aeg, pikad puhkused, hüvised, tasemel palk, vara pensionile – sellest saavad vaid vähesed unistada. See, et tervel inimesel lubatakse haiguspäevi koguda, käib samuti mõistuse vastu. Need päevad on hüvisena olemas etteaimamatu terviserikke esilekerkimise korvamiseks. Muidugi ei peaks keegi haiguse tõttu majanduslikult kannatama, aga imelik on, et nõutakse hea tervise tõttu lisaraha saamist
Oluline ehk siinjuures märkida, et õpetajad on olnud streigi- või selle ähvarduseraksus nii NDP, konservatiivide kui ka liberaalide valitsustega. (Praegu ülikoolis olevad mäletavad algkoolist pidevaid tööpeatusi, õpside proteste.) Seega poliitiline häälestus ei mängi rolli. Paistab, et ainult sissetulek, mitte töö on tähtis.
Teisest tähelepanu haaranud streigist. Näljastreik oleks ehk kõige viimasem samm, mida suures hädas inimene ette saaks võtta, lootes piltliku enesetapu ähvardusega saada kas tähelepanu või lahendust probleemile, millel on elu või surma tähtsus. Võib vaielda, et tänu eurooplaste vallutustele, sisserännule, on Kanada aborigeenide elustandardid langenud. Kahtlemata on nende elu oluliselt teine, kui siis, kui elatis sõltus jahist või kalalkäigust. Aga kas surmaohus?
Kanadas elab umbes 1.2 miljonit põlisrahvaesindajat, kellele on riigikassast toetuseks suunatud 7 miljardit dollarit. Kõrgharidus on neile tasuta, mitte odav hüvis tänapäeva ülikooli õppemaksudega arvestades. Vaid pool neist elab reservaatides. Linnades elavad saavad lisatoetust. Nende valitud pealikud saavad kõrget palka. Näljastreigil oleva Attawapiskat reservaadi pealiku Theresa Spence'i ja ta „partneri” aastane sissetulek on $270,000, tulumaksu vaba. Peaks sellega toime tulema, isegi suurlinnast kaugel.
Ent Spence keeldub söömast, kuna tema arvates pole talle alluvatele küllalt toetust antud. Ottawa on aga Attawapiskati reservaati toetanud 90 miljoniga viimase viie aasta jooksul. Ning esmaspäeval ilmus Toronto Staris artikkel, mille järgi erapooletu revisjon, mille viis läbi kõrgmainega Delotte and Touche firma, kritiseerib teravalt Spence'i ja kuidas ta kuritarvitas nende rahade rakendamist. Raportit pole avalikustatud, kuna Spence pressis näljastreigiga välja kokkusaamise peaminister Stephen Harperiga. Ottawa ei soovivat teravdada pingeid enne kohtumist, nii on raport kalevi all.
Mõlemad näited kinnitavad, et raha ja ahnus on vähendanud streigiõiguse olemasolu. Viltu on teadagi meie maailmas palju, kahjuks on globaalne ebavõrdsus ainult üks ilmekas näide. Kuid jonnimine ja siis streikimine – isegi Juku ja Mall teavad noorelt, et see viib ainult nurgas seismiseni. Kui õpetajad ja valitud rahvajuhid vaid seda õppetundi meeleks peaks, poleks maksumaksjal muret. Tema, teadagi, ise streikida ei saa. Õpetajate palka tuleb kusagilt maksta, põlisrahvale tasemel elu peab tagama, ja seda tehakse ainult ühisest rahast, riigi taskust.
Tõnu Naelapea
