Just nisukese mõtlemise keskel ma olin, kui ühel päeval äkiste astus Ärman uksest sisse. Nigu tema mood on, et kui midagi ingel, siis kohe asja manu, ei sissejuhatust ega miskit. Jusku Kanaada ilm, et kohe prauh talvest suvesse.
Poiss oligi vaevalt ühe näki toolile saand ja nihutas teist kõrvale, kui pahvatas oma tuleku põhjuse välja. Küsis, et kui kuskil ilmas midagi viltu läheb, kuda sa siis süidlase ülesse leiad. Et ega miski asi ju iseenesest untsu ei lähe, keski peab selleks põhjust andma.
No seda arvan mina kah. Ja põhjuse andjat polegi nii raske leida. Ütlesin poisile, et kuulaku oolega, kes seda viltust asja kõige ägedamalt kaitseb. Seda, kes kinnitab, et asi polegi viltu, ainult inimesed ei oska õige nuka alt kaeda ja sellest kogu pahandus tuleb. Et oopis nägija on viltu.
Poiss jäi mõttesse. Mõtles kohe tüki aega ja siis lausus, et onu Karla, sul on vist õigus. Et nisuke kaitsekõne akkab arilikult peale ammu enne kui keski märkab süüdistama akata. Et süidlane põgeneb siis kah, kui keski teda taga ei aja. Ta teab ise kah, et on unrehti teind ja paneb plehku selle organi vai elundi eest, mis tal südametunnistuse asemel rinnus on. Niipea kui koorem kraavi poole nihkub, nii ta kõva äälega kuulutama akkab, et kraavi pidi sõit ongi see õige kunts, kõva tee peal oskab igaüks sõita.
Sedasi need asjad vist on jah. Kaitsmine akkab enne pihta kui keski märkab rünnata. Aga kevade võiks sellegipoolest tulla.
Kargu Karla