Asukoht on teada, pangem ülejäänud olulised koordinaadid kah paika, et asjast oleks selgem ülevaade. Kavas osalesid solistidena Rosemarie Lindau, Helmi ja Kristoffer Hess, Alexandra Wilbiks, Elli Kipper ja Carmen Kehmann. Instrumentaalsaated: Kalevipogues (Indrek Kanne, Juhan Lindau, Juulia Lindau, Toivo Pajo), Asta Ballstadt, Toivo Pajo, Elli Kipper. Ööbikuid dirigeeris Rosemarie Lindau. Teadustajana tegutses Carmen Kehmann eesti keeles, millele dirigent Roosi (sellena teda ikkagi tuntakse) lisas ingliskeelsed selgitused.
Traditsioonide minetamine, millest eelpoool juttu, jätkus täie hooga. Kuigi tegu oli väiksekaliibrilise juubeliga, et tituleeritud seda kontserdiks, vaid kandis moodsamat tiitlit Folk, mida võib pidada varasemate Simmareede poolvennaks. Akadeemilised folklased ei alustanud piduliku Gaudeamusega, vaid esinesid ebaametliku motosildi Krambambuli all.
Eelmainitut arvestades tunneb kriitikuna kohale ilmunud eksööbik end olevat õigustatud samas stiilis ja meeleolus jätkama. Kuna publik oli arvustaja rolli üle võtnud, reageerides kõigele esitatule maruliste ovatsioonidega, tohiks kriitik piirduda vaid täiendavate märkuste ja kommentaaridega. Et mõned neist on nostalgiliselt nukra alatooniga, seda ei maksa pahaks panna. Naer ja nutt on teatavasti kaksikvennad.
Koor oli paigutatud lavale. Instrumentalistid paiknesid lava ees, laudades istuva publiku vahetus läheduses. Klaver ühes nurgas, ansambel Kalevipogues teises. Esimese hooga tekkis mulje, et olime sattunud harjutusele. Koor istus mugavalt toolidel vabas riietuses, ei mingit pidulikkust. See mulje hajus niipea, kui teadustajad olid sissejuhatavad sõnad lausunud ja matriarh Roosi andis koorile märku tõusmiseks. Koor, solistid ja ansamblid esinesid vaheldumisi, laul kõlas nii eesti kui inglise keeles, mitmel puhul kordamööda mõlemas. Pisut häirivalt mõjus asjaolu, et kooril puudusid astmed, mistõttu niigi napid meeshääled jäid ülekohtuselt varju.
Kõigist ansamblikombinatsioonidest tahaks esile tõsta Helmi ja Kristoffer Hessi etteastet. Isa-tütre duett mõjus kuidagi eriliselt liigutavana. Ei saa öelda, et teised lauljad-mängijad neist muusikaliselt nõrgemad olnuksid, kuid see perekonnaidüll meenutas siinkirjutajale oma lapsepõlve peretoas toimunud „videvikupidamisi“, kus papa, vanem vend ja paar naabrimeest mitut laadi keelpille sõrmitsesid. Enam kui üheksa lahutavat aastakümmet olid hoobilt meeltest pühitud. Neid aegu tahaks tagasi ja ehk saakski, kui see vita nostra nii neetud brevis ei oleks.
Aegajalt folksatas kavasse põgus moment, kus Roosi pöördus näoga publiku poole ja ergutas neid kooriga ühinema. Ühe ulja meremehelaulu puhul õnnestus ka ööbikust vareseks degradeeritud kriitikul täie häälega kaasa kraaksuda ja refrääni ajal mitu korda Rotterdamis ära käia. Värsiosa pidanuks kogu koori asemel laulma ainult mehed, kuid nagu eelpool mainitud, tohtisid need ainult naiste seelikute varjus vaiksemalt piuksuda.
Lõpplaul „Halleluuja“ tundus kavalehelt lugedes kuidagi kohatuna, kuid tegelikult kujunes sellest väärikas suurnumber Elli ja Carmeni eestvedamisel, kus kõik lõpuks mõjuvalt ühinesid.
Nagu ikka, tulid lilled, tulid õnnitlused ja tänusõnad. Publiku ovatsioonid paisusid mitme detsibelli võrra. Olgu veel mainitud, et üritust olid toetanud Eesti Sihtkapital Kanadas, VEMU ja Tartu College.
Niisiis lõpp, mitte aga oma ülesande täitmata jätnud kriitikule. Ta lasi end koju sõidutada, seisatas suure trümoopeegli ees ja vaatas endale näkku. Luges kortsud üle ja pidas endale manitsuskõne:
Kobi kirstu, vanamees, aga ära käsi veel rinnale risti pane. Tee seal peidus pillikene, kaane all kandlekene. Sirista servalaudu ja põrista põhjalaudu, kuni mõni Kalevipogue kuuleb, seisatab puusärgi serval ja deklameerib: aga ükskord algab aega. Siis tulevad kõik Ööbikud ja kordavad kava esimese osa lõpulaulu väikeste tekstiliste muudatustega: „This land is his land, his land is Estland, from Viljandi to Vilsandi, from Paldiski to Petseri.“
