Nooruses aga polnud sellist muret. Kotkajärvel sai skaudina õpitud, kuidas kirvega ümber käia. Parimaid lühiajalisi töökohti, mis elus on olnud, olid need paar aastat, kui olin hilisteismelisena nädalaks Metsaülikooli saunamees. Algas see siis, kui minust vanem skaudiveli Toomas Kann, kellega hästi läbi sain, pidas seda kohta. Pakkusin abi, võeti vastu. Mõnus oli kahekesi metsas surnud puid otsida, langetada, saagida, lõhkuda. Ning miski ei suutnud siis asendada augustikuu soojas päikeses saunasillal istumist, jalad vees, saun küdemas, kuumaveepaak täidetud, pesuruum puhastatud, luuaga ja rehaga hoone ümbrus koristatud. No see pole ju töö.
Mu üllatuseks pistis Toomas mulle hiljem kakskümmend dollarit pihku – ütles, et olin selle ära teeninud. $20 oli paras raha. Skaut nii ei tohiks ütelda, aga sel ajal sai selle raha eest peaaegu et kolm 24-pudelist õllekasti osta. Ei teagi, mis praegune hind on, kindlasti enam kui poole päeva palk, miinimumi teenides.
Järgmisel aastal otsustas Toomas mitte saunamees olla. Vello Soots siis palus mind üle võtma tema kohustused. Teades, et kuigi töö füüsiline – tuli ju pikki notte metsast kaljudelt alla või üles vedada – oli piisavalt neid jõudehetki, et sai sillal ka kitarri mängida, looduse ilu nautida. Nooremale vennale meeldis see samuti, andsin talle saunamehe kirve üle.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
