Suhted Venemaaga ja kommunismipärandi ületamise katsed

Vana Euroopa kõhklused uustulnukate ja nende erineva tausta suhtes olid selgelt tuntavad juba liitumis-eelsel perioodil. Kuid esialgu aitas kahtlusi ületada optimistlik lootus, et globaliseeruv maailm on demokraatia, avatud turgude, seaduskorra ja inimõiguste kaitse raames nii või teisiti määratud ühinemisele ja koostööle. Silma torkas siiski peaaegu täielik huvi puudumine Ida-Euroopa uute liikmete mineviku vastu. Selline hoiak jätkus aastaid, ehkki ida-eurooplased korraldasid oma lähimineviku tutvustamiseks arvukaid üritusi. Mäletan A. Wajda uue filmi „Katyn“ demonstratsiooni Brüsselis, EP ühes suurimas saalis. Väline mulje oli meeliülendav – mitusada inimest mahutavas ruumis ei jätkunud istmeid, paljud seisid püsti. Aga kui presiidiumis istudes hakkasin nende sadade hulgas otsima oma vanast Euroopast pärit kolleege, sain tulemuseks kuraditosina. Kuid just nende informeerimiseks oli kogu üritus mõeldud. 

Taolises distantseerumises tundus olevat midagi sügavamat kui aja või huvi puudus. Ikka ja jälle tekkis tunne, et hoolimata 1989.a. Berliini müüri mahakiskumisest püsis taasühinenud Euroopas ka 15 aastat hiljem mentaalses vormis edasi too, euroopa rahvaste eraldamiseks mõeldud rajatis. Meie siin ja nemad „sealt“. Selle nemad „sealt“ konkreetsemaks määratlemiseks - mentaalse barjääri ületamiseks - ei paistnud olevat erilist soovi. Kas alateadlik kartus Lääne kaasvastutuse ees Ida-Euroopa rahvaste saatuses? Kommunismi rolli teadvustamine ning selle olemuse analüüsimine tundus enamusele Lääne kolleegidest justnagu ebakindel, osaliselt mineeritud territoorium, millele astumine võinuks häirida senist mugavat enesekindlust Euroopa asjade ajamisel. Nii vastati katsetele Eesti minevikku selgitada peaaegu rutiinselt: jah, muidugi, teil oli raske, aga nüüd on kõik see möödas! Oleme koos ja keskendame oma pingutused ühiselt parema tuleviku ehitamisele.