Aastast 1992 pürgis Venemaa Euroopa Nõukogu liikmeks, kuid seda kompromiteeris esmajoones Moskva agressioon Tšetšeenias. Vene juhtkond oli eriti närviline, kuna enne neid võeti novembris 1995 ENPA-sse Ukraina. Tehti meeleheitlikke pingutusi, et Euroopa Nõukogu lõppude lõpuks langetaks positiivse otsuse ka Venemaa suhtes. ENPA plenaaristungi eel, jaanuaris 1996 tõusid kired haripunkti.
Kasutasime Landsbergisega jt teiste ida-euroopa kolleegidega olukorda, püüdes Venemaa vastuvõtmise tingimustesse suruda võimalikult mitmeid konkreetseid nõudeid. Täiesti erandlikult Venemaa käitumismallist nõustus Vene delegatsioon praktiliselt kõigi parandusettepanekutega. Toon mõned näited: „lahendada rahvusvahelised ja sisetülid rahumeelsete vahenditega, välistades resoluutselt mis tahes kujul jõu kasutamise naabrite vastu.“. „Mõistab ekslikuna hukka välisriikide jagamise kaheks kategooriaks, mille alusel mõnigaid riike käsitatakse lähi-välismaaks nimetatud Vene erihuvide tsoonina.“ „Lahendada olemasolevad rahvusvahelised piirivaidlused vastavalt rahvusvahelise õiguse põhimõtetele, tuginedes kehtivatele rahvusvahelistele lepingutele“ / vihje Tartu rahu kehtivusele/. „Tuua inimõiguste rikkumise eest vastutavad isikud kohtu ette, eriti seoses Tšetšeenias toimuvate sündmustega“. Meie ettepanekute krooniks oli sissejuhatuse paragrahv 12: „Vene Föderatsioon abistab minevikus okupeeritud Balti riikidest deporteeritud isikuid ja nende järeletulijaid kodumaale naasmisel spetsiaalsete repatrieerumis- ja kompensatsiooniprogrammide alusel, mida tuleb välja töötada“.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
