Saatsin alati laiali pressiteateid 23. augusti tähtpäevadel, samuti Eesti okupeerimise aastapäeval. Organiseerisin 2010 kõigi Balti EP liikmete (paar erandit välja arvatud) tänukirja USA riigisekretärile Hillary Clintonile seoses USA-poolse Balti riikide okupeerimise mittetunnustamise poliitika 70. juubeliga; andsime selle oma delegatsiooniga üle USA Brüsseli suursaadikule. Algatasin EP 1983.a. jaanuari esimese Balti riikide vabadust toetava resolutsiooni 25. aastapäeva tähistamise – see oli ainus ühe rahvusvahelise organisatsiooni ametlik vastus 45 balti vabadusvõitleja 1979.a. üleskutsele maailma üldsusele likvideerida Molotov-Ribbentropi pakti tagajärjed. Leidsin neli EP liiget, kes olid 25 aastat tagasi hääletanud tolle resolutsiooni poolt ning dokumendi teksti ette valmistanud inglise ametniku. (lähemalt väljaandes „Eesti iseseisvumisele teed rajanud dokumendid“; 2013). Korraldasime ja osalesime koos poolakate, tšehhide ja ungarlastega mitmesuguseid ajalookonverentse, kommunismi vastu seisnud vabadusvõitlejate tutvustamist.
Üks EP 2005.a. Teise maailmasõja tagajärgede resolutsiooni ning arvukate samateemaliste algatuste tulemusi oli aprillis 2008 Euroopa Komisjoni justiitsvoliniku Jacques Barrot juhtimisel korraldatud kahepäevane kuulamine totalitaarsete kuritegude teemal. Kutsutud olid esindajad kõigist endistest kommunismi all kannatanud riikidest ja ka Venemaalt. Kõnelejad rõhutasid teadmatuse probleemi - paljud vana Euroopa kolleegid olid meie liitumisel imestunud, et Ida-Euroopas ei toimunudki pärast 1945.a. vabanemist. Tõsteti esile vajadust läheneda üheselt kõigile totalitarismi kuritegudele; see pidanuks saama Euroopa ühise indentiteedi aluseks. Kritiseeriti ka Lääne topeltstandardeid. Vytautas Landsbergise sõnul õigluse puudumine tapjate suhtes tapab õigluse ning topeltstandardid tapavad standardid. Osalejad soovitasid Komisjonile koordineerida andmete kogumist ning asutada kommunismi kuritegude uurimiseks rahvusvaheline instituut. Kuulamisele järgnes samateemaline debatt EP täisistungil. Volinik Barrot sissejuhatus tekitas paraja pettumuse. Kõigi kenade väljendite lõpuks tegi ta järelduse, et kommunistliku totalitarismi hindamine on esmajoones iga liikmesriigi probleem. Väitsin oma kõnes, et natsismi ega fašismi ei käsitata riikide siseasjana, vaid nendes nähakse jätkuvat ohtu Euroopa ühistele väärtustele. Minu sõnul vajab ühinenud Euroopa terviklikku ajalookäsitlust ning ühtseid hinnanguid kõigi kuritegelike režiimide suhtes. Kõiki inimsusevastaseid kuritegusid tuleb kohelda võrdsel alusel. Kommunistlike režiimide kümned miljonid ohvrid tunnevad endid jätkuvalt teisejärgulistena, kuna nende suhtes ei kehti „Ei iial enam!“ põhimõte. Lõpetasin hoiatusega: see ei ole ainult mineviku probleem. Poliitilise ja moraalse hinnangu puudumine kommunistliku totalitarismi kohta mõjutab negatiivselt meie tänast päeva ning moonutab Euroopa ühist tulevikku.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
