Siiski kandsid jõupingutused vilja. EP debatt toimus meie jaoks sümboolselt 25. märtsil 2009 - Balti küüditamiste 60. aastapäeval. Mulle usaldati Euroopa Rahvapartei seisukohtade ettevalmistamine „Euroopa südametunnistuse ja totalitarismi“ resolutsiooniks. See võeti 2. aprillil vastu 553 häälega (vastu 44, erapooletuid 33). Ometi polnud sellise tulemuseni jõudmine lihtne. Sotside fraktsioon üritas vesistada just dokumendi sisulist poolt. Algatajate jaoks olid võtmelise tähtsusega kaks konkreetset ettepanekut: rajada Euroopa mälu ja südametunnistuse platvorm, koordineerimaks totalitarismipärandi uurimist ning kuulutada 23. august kõigi totalitarismiohvrite üle-Euroopaliseks mälestuspäevaks. Need kaks õnnestus sisse hääletada. Ühtlasi tunnistas EP natsistlikud ja kommunistlikud režiimid Euroopa ühiseks pärandiks ning kutsus üles jätkama põhjalikke arutelusid 20. sajandi kuritegude teemal. Juhtivaks märksõnaks oli jõudmine ajaloolise leppimiseni.
Kõige ägedam vaidlus keskendus tolle leppimise tingimustele. Paragrahv 3 sedastas, et ilma tõe ja mäletamiseta pole leppimine võimalik ning et leppimine eeldab ühtset seisukohta kõigi totalitaarsete režiimide suhtes. Suurim võit oli minu algse versiooni säilitamine paragrahvis 16, mis kõige selgemalt sõnastas leppimise eeldused: „leppimist on võimalik saavutada vastutuse võtmisega, andestust palumisega ning moraalse uuenemise edendamisega“.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
