1991. aasta augustis, kui Moskvas üritati Gorbatšovi inimnäolisemaks muutunud riiki pöörata, oli nende ridade kirjutaja koos abikaasa ja kahe varateismelise pojaga pere unistuste reisil Rootsis. Kogu perega punariigist välja, kaema, kuidas pärismaailmas elatakse! Las lennata kogu see raha, mis neljakesi terve suve põllul küürutades teenitud! Nautige, poisid!
Moskva putš oli meile šokk, peas kerisid mõtted, kuidas venelased nende ikke alt välja rabelevaid baltlasi nüüd karistama hakkavad. Väed sisse, esimesed päevad antakse marodööritsemiseks, siis hakkab KGB metoodiliselt dissidente noppima…
Ja siis tuli seal Rootsi väikelinnas Oskarshamnis emaliku olekuga Aini Jalap ja silitas poistel päid: „Siin te nüüd olete… Neljakümne neljandal tulin minagi Eestist ära, ainsaks varanduseks sitsikleit seljas, kübar peas ja kotis koos näputäie aluspesuga miskipärast kaasa haaratud kuus toorest muna. Tulin vaid korraks, nüüd olen pea pool sajandit pagulane.“
Meil läks õnneks, sest ehkki Rootsi võimud olid valmis meid jätma ja toetama, kuulutas Eesti end putši teisel päeval taasvabaks. Vaatamata järjest kasvavale ohule oleme saanud 34 aastat taas kodus elada, aga see Aini lause „tulin ära vaid korraks“ ja tema pikk eluseiklus ei lähe meelest.
Aini esimene kokkupuude vene okupantidega oli 1940. aastal, kui uus võim käsutas gümnasistid maiparaadile. Viljandi tüdrukutel oli valge tuti ja sinise randiga müts, omavahel leppisid nad kokku, et kõik kannavad musti kindaid. Ei jäädudki Eesti lipu demonstreerimisega vahele. Kuigi olid küüditamised ja koolist kadus ridamisi lapsi. Vedas neiul hiljemgi, nii oli Saksa ajal Ainil õnn ellu jääda 1944. aasta märtsipommitamise õhtul, mil ta ei saanud minna vaatama Tallinnas Estonia teatris etendunud balletti „Kratt“. Maale naabrimehe matusele oli vaja laululehed ära viia…
1944. aasta septembri lõpuks oli Aini (neiuna Lossmann) Saksa mundris vend Peeter saanud sõjas Tšerkassõ kotis haavata, olnud Praha haiglas ja seejärel Kloogal tervenemas. Ning äkki sai Aini teada, et kohe-kohe viiakse vend Paldiskist laevaga Saksamaale.
„Venna pruut tuli ka ja läksime Peetrit otsima. Ega ma väga mineja olnud, mõtlesin, et kuidas emakese maha jätan, ja üldse oli laev vaid sõduritele ning haavatutele, aga ühtäkki olime eesti poiste salaplaani tulemusena kajutis luku taga, kui laev 20. septembri õhtul otsad lahti andis. Nii mu sõjapõgeniku pikk tee algas.“
Neiud püüdsid olla eesti sõdurpoistele võimalikult lähedal ja esiti oli sellises elus nii romantilisi hetki šampanja ja klaverimängudega kui ka ebameeldivaid ööbimisi Danzigi lähedal vesises telgis ja hirme rusudes ning pidevas pommiohus Berliinis. Põgenikel oli taskus käsk viivitamatult Saksa relvatehases tööle asuda, ometi õnnestus ettevõtlikel neidudel jõuda Neuhammeri sõjaväelaagrisse ja oma poiste abiga ohvitseride kasiinos tööle hakata. Mis ei tähendanud, nagu olnuks mured nüüd murtud.
„Masendav oli vaadata kasiino seintel alla 20-aastaste langenud poisikeste pilte. Ja siis hakati eestlasigi lahingutesse saatma. Mu vend sai Oppelni all jälle haavata, ta sõber surma, teine sõber langes vangi.“
Aini side vennaga oli lapsest saati nii tugev, et ta kohe ei saanud teisiti, kui otsustas Peetri maksku mis maksab kusagilt laatsaretist üles otsida.
„Reisisin üsna juhuslikult sõitvate rongidega läbi Saksamaa ja Tšehhi, jäin Ungaris Egeris ja Tšehhis Karlsbadis pommitamise alla. Kogu vara, mis mul kaasas, oli venna ohvitserimüts, kindad ja brauning. Kui Peetri Ravensburgi haiglas üles leidsin, matsin selle revolvri seal maha. Ja tõin haavatud venna läbi pimendatud Poola ning Saksamaa endaga kaasa Geislingeni DP-laagrisse.“
Äriga läks üks asi siiski untsu – lahustuva kohvi müügil tahtis sakslane proovida, kas on ikka väärt kaup ja pani selle kui tavalise puru keema. Maitses, sülitas ja viskas äritsejad sõimu saatel välja. Lõpuks loomavagunis Geilingeni sõitnud varastati noored veel paljakski.
Suures pagulaslaagris võis maksimumajal olla kuni 5000 eestlast, lisaks teisi rahvaid. Eestlastelgi oli oma administratsioon, kirik, kool, lasteaed, tööamet jne. Ka ehitati endale saun, millist sakslased polnud näinudki. Aini oli suures pagulaslaagris esialgu korterite jagaja ja hiljem kuni Rootsi väljarändamiseni lasteaia juhataja.
Geislingenis kuulis Aini Lossmann taas kunagisest naabripoisist Eduard Jalapist, kellega oli tegelikult kohtunud juba 16-aastasena Eestis ja siis nalja visanud, et kui õigesse vanusesse jõutakse, siis tehakse pulmad. Nüüd kirjutas Eduard Punase Risti lehes, et saab peagi Belgias vangilaagrist lahti ja otsib Ainit. Venda otsima ja päästma harjunud naine läkski taas aktsioonile – õmbles kaltsukast saadud rebasenahka kasuka hõlmad sigarette ja muud kaupa täis, seikles rongidega Belgiasse ja sai Eedu laagrist kätte. Äriga läks üks asi siiski untsu – lahustuva kohvi müügil tahtis sakslane proovida, kas on ikka väärt kaup ja pani selle kui tavalise puru keema. Maitses, sülitas ja viskas äritsejad sõimu saatel välja. Lõpuks loomavagunis Geilingeni sõitnud varastati noored veel paljakski.
Abiellumine, mis andis Saksa sõdur Eduard Jalapile loa Geislingeni laagriasukaks saada, polnud lihtne. Eedi hankis suhkrut, vahetas selle heeringate vastu, heeringate eest sai jälle midagi, mis vahetati veel ei tea milleks. Ja 1946. aastal sai Aini Lossmannist Aini Jalap.
Samal 1946. aastal küüditati Aini Eestisse jäänud ema Isabella Siberisse Krasnojarski kraisse. Kümne aasta pärast sai Aini ema küll tagasi Eestisse ja elas surmani oma endises kodutalus Abja lähedal, aga tütar teda enam ei näinudki. Ka ema matusele sõitmiseks Nõukogude Liit talle viisat ei andnud.
„Ometi on mul emaga seoses rääkida üks uskumatu lugu. Mu ammu Rootsi abiellunud kaugelt sugulane käis seitsmekümnendatel Eestis ja tõi mulle emalt paki. Teen lahti – ja seal on mitmesajast grammist hõbedast tehtud, kuldplaadi ja kalliskiviga vääristatud käekott, mille ristiema mulle kunagi kinkis! Kuidas küll ema selle kalli asja oma rasketel Siberi-aastatel alles suutis hoida!“
See hõbedane käekott on nüüd Aini viiduna Tartus Eesti Rahva Muuseumis.
Vangilaagris külmetanud, näljaga heinu ja kuusekasve söönud ning tuberkuloosi külge saanud Eduard Jalapit oli nõus väljarändajana vastu võtma vaid Rootsi ja seal Jalapid 1950. aastast kuni Eedi surmani 1985. ja Aini lahkumiseni 2015. aastal elasid. Eduard alustas Volvos autokatuste vormijana, Saksamaal relvatehase tööst pääsenud Aini pesi alguses granaate, siis lõikas suure giljotiiniga plekki. Aga nagu eestlased ikka ja igal pool tõusid nemadki jalgele – Eduard Jalap õppis inseneriks, sai tööle Ericssoni telefonifirmasse ning peagi töötas seal palgakontoris ka Aini.
Niipea kui võimalus tekkis, hakkas Aini Jalap kohe Eestis käima. Esialgu juhtus ekstsesse, näiteks võttis Vene piirivalvur tuima näoga kogu grupi reisiraha ära, öeldes – pole lubatud. Aga siis muutus elu raudse eesriide sisepoolelgi tasapisi normaalsemaks ja eks Ainigi harjunud tühjade poelettide ning ebaviisakate teenindajatega.
Ta enda vintsutused venna kannul Eestist lahkudes, seiklused Saksamaal ja raske jalgele tõusmine Rootsis ärgitasid Aini Jalapit aastaid kestnud heategevusele. Aini toetas Viiratsi ja Pärnu lastekodude lapsi, aitas eesti noori õppima Rootsi ametikoolidesse, saatis Rootsist rahvuskaaslastele lausa laevatäite kaupa abi ja see kõik kulus eelmise aastatuhande lõpus marjaks ära.
*
Aini Jalapi Eestist põgenemisest, seiklustest sõdival ja sõjajärgsel Saksamaal, uuel kodumaal Rootsis elu sättimisest ning Kodu- ja Välis-Eesti kogukondadesse panustamisest kirjutati pikemalt Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012-2018 avaldatud raamatusarja ,,Meritsi maailma“ kolmandas köites „Läksime vaid korraks“.
