Olev Trässi perel tuli teha viis põgenemiskatset
Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärgiga tunnustatud 92-aastane Olev Träss elab Torontos. Umbes 200 teaduslikku tööd avaldanud tippteadlasel on Kanada ja USA patente, tehnikadoktor Träss töötas aastaid Toronto ülikooli professorina, ka on ta Tallinna Tehnikaülikooli audoktor.
Aga mälestused, ka kauged ja valusad, ei tuhmu. Träss mäletab selgelt, kuidas ta küüditamispäeval 1941. aasta 14. juunil üheksase poisina nägi viimast korda oma isa. Tartu villa- ja värvitööstuse omanik Aleksander Träss oli kinni võetud ja pere korterisse toodud, et seejärel nad kõik loomavagunisse viia. Aga pojad Olev ja Reino olid selleks ajaks läinud aianduspoodi seemnete järele ja ema Adele Riia tänava apteeki tööle.
„Tulime poest ja seal olid vanaema, nuttev pesunaine ning vene sõduri ja eestlasest miilitsaohvitseri valve all isa. Tema meid vist ei näinudki, aga meile jäi ta kühmus selg eluks ajaks meelde. 1992. aastal kuulsin, et isa suri aasta pärast arreteerimist ja ohtliku isikuna Siberisse saatmist vangilaagris,“ rääkis Olev Träss.
Miilits veel enne küsis, kas tahate, et viime teid koos isaga või ootame, kuni ema ka kätte saadakse ja lähete temaga? Vanem vend ütles, et emaga. Keda aga küüditajad kätte ei saanudki, kuigi otsisid.
Sekundite mäng oli, et pere saanukski küüditajate jaoks kokku. Ema Adele jooksis halba aimates töölt koju, aga mõistis sekundiga olukorda, naeratas sõdurile ja põgenes. Õnneks ei jäänud ta silma eestlasest miilitsale, kes teda tundis. Poisid Olev ja Reino küsisid luba õue naabrilastega palli mängima minna, miilits lubas, pall läks muidugi kohe üle aia ja poisid järele. Ning kadusid. Miilits veel enne küsis, kas tahate, et viime teid koos isaga või ootame, kuni ema ka kätte saadakse ja lähete temaga? Vanem vend ütles, et emaga. Keda aga küüditajad kätte ei saanudki, kuigi otsisid.
„Ema oli kiire taibuga, suutis meid naabrite abiga valve alt ära korraldada, võib-olla oli ka miilits kuidagi teadlik. Igatahes olla ta rääkinud, kui kahju tal on neid toredaid poisse ära viia,“ meenutas Träss ligi 70 aastat hiljem. „Aga ise küüditas samal päeval, kui isa viidi, oma kihlatu vanemaid.“
Trässidel oli majanduslikku soont ja neil läks hästi. Peres, kes majandas villatööstuse ja tekstiili värvikojaga, oli üks Tartu väheseid sõiduautosid ja Olevi teada oli ta ema esimene tartlanna, kel autojuhiluba. Adele Träss oli ka siis roolis, kui 1940. aasta suvel Elvas suvitanud poistel järel käis ja neile baaside lepinguga Eestisse lastud Vene sõjavägi vastu voolas. Jalgsi, ratsa, autodega.
Mõistagi olid nad 1940. aastal „kapitalistid ja töörahva vereimejad“, kellest tuli kõik välja imeda. Esimese suure maksunõude maksid Trässid uuele võimule ära, teist polnud enam millegi eest maksta. Nende suurde korterisse pandi Vene ohvitserid. Üritades vähemalt osa oma varast päästa vormistasid Olevi ja Reino vanemad fiktiivse lahutuse ja kolisid eraldi elama. Tiibklaver viidi varjule tuttavate juurde, aga uus „õiglane“ võim luges selle teo rahva vara riisumiseks ja pani vanemad mõneks päevaks luku ning trellide taha.
Tänapäeval on raske uskuda, kuidas toona end varjata tuli. Poisid olid mõne päeva Tartu sugulaste juures, seejärel viidi nad heinakoormas ühte Vana-Kuuste tallu. Ema Adele oli alguses peidus tuttava juures esimese korruse lae ja teise korruse põranda vahel, sakslaste lähenedes samas aeda kaevatud ja millegagi kaetud augus, mida raske varjendiks nimetada.
„Sealt vaatas ta, kui Tartu tulemöllus oli. Lähemale minna ei julgenud, hiljem nägi, et meie suurest Narva tänava majast jäi püsti vaid kolmekorruseline kivist trepikoda,“ rääkis Olev Träss.
Saksa ajal elasid poisid emaga rahulikult korteris, mille ema oli ettenägelikult 1939. aastal Tähtveres ostnud helilooja Eduard Tubinalt. 1944. aasta augustis, mil sai järjest selgemaks venelaste hirmuvalitsuse taastulek, hakati ettevõtliku pereema vedamisel üritama Eestist lahkumist. Esialgu teadmata, et tuleb teha õige mitu katset, kuni õnnestub.
Kõigepealt varjuti Rõngu lähedal ühes talus, kuhu peideti ja maeti osa oma varast. 45 aastat hiljem sai Eestis loengu pidanud Olev Träss sellest talust tagasi paki vanu perepilte ja kuulis, kuidas kommunistid 1944.a sügisel nende asju laiali olid vedanud.
Järgmiseks leiti Pärnus kohad ühe kaluri paadis ja osa asjugi viisid Trässid sinna. Lahkumise päeval aga selgus, et paat on üle koormatud ja just nemad jäetakse maha.
Rõngu peidus poiste juurde tuli ema Tartust peagi jutuga, et on minek, saate Pärnust Rootsi. Paraku jäid Trässid hiljaks ja paat läks nendeta. Järgmiseks leiti Pärnus kohad ühe kaluri paadis ja osa asjugi viisid Trässid sinna. Lahkumise päeval aga selgus, et paat on üle koormatud ja just nemad jäetakse maha.
„Ilmselt oli meil õnne, sest see paat ei olevat kunagi Rootsi jõudnud. Arvatavasti hukkus tormis või lasid Vene lennukid või Saksa allveelaevad põhja,“ teadis Olev Träss.
Kolmandaks katseks oli leida põgenemistee koos rannarootslastega, aga seegi ei läinud õnneks. Neljandaks sai info ühe eelmise laevaga Rootsi jõudnud Pärnu proviisor Brunhofilt. Vaja oli jõuda Kuressaarde, otsida üles üks doktor, kes ütleb, kui paat tuleb, ja sellele saab siis Adele poistega peale. Saaremaale sai tollal vaid lubadega, aga Adele andis sakslastele altkäemaksu ja jõutigi Kuressaarde ning doktorini, aga see vehkis kätega – ärge tülitage, ma ei tea ega taha teada. Ta kirikuõpetajast venna olid venelased esimese okupatsiooni ajal mõrvanud, mees mõistetavalt kartis igasugust riski.
Neli esimest põgenemiskatset olid Trässidel luhtunud, aga tuli viieski. Vanale kolme mastiga mootorpurjekale „Helena“ võeti 1944. aasta 22. septembril Kuressaares Trässid peale.
„Laev tuubiti puupüsti täis, seal oli 457 põgenikku. Igaüks võis kaasa võtta nii palju, kui suutis laeva kanda ja see tähendas, et palju kraami jäi rahval kai peale. Minu seljakotist tõstis ema välja ülikonnariide ja pani singikamaka asemele. Sink võeti Rootsis ära, süüa anti tasuta. Riidest niipalju, et külm polnud, ema käsul oli nii mul kui vennal kolm ülikonda seljas.
Enne lahkumist pidas üks sakslane kõne, et lähete nüüd vaiksesse Saksamaa sadamasse. Siis rääkis eestlane, et me läheme hoopis Rootsi. Merel saime tormi, mis murdis laeva keskmise masti ja pühkis merre parda taha ehitatud kemmergu,“ meenutas Olev Träss viiendat, lõpuks õnnestunud minekut vabasse maailma.
Rootsis Furusundis tuli põgenikel käia läbi täisaunast ja arstide eest. 12-aastane Olev solvus seal hirmsasti, et ta koos naistega alasti täisauna saadeti. Järgnes kuus nädalat karantiini ühes koolimajas, selle lõppedes võis juba vabamalt liikuda ja kuna noori oli põgenike seas palju, oli elu Olev Trässi mälestustes päris lõbus.
1945. aastal avati Stockholmi eesti algkool, kus juba mõne aasta Rootsi koolis õppinud Olev hüppas kohe seitsmendasse klassi ja oli kooli esimese lennu kuue lõpetaja seas. Ka perel läks kõik hästi, kuni eestlaste peade kohale kerkis jälle pilvi, mis taas põgenema panid. Nimelt andis Rootsi 1945.-1946. aastal NSV Liidu nõudmisel välja 150 Balti riikidest pärit Saksa armee sõdurit, nende seas ka seitse eestlast.
„Jäi mulje, et kui NSV Liit nõuab inimesi tagasi, siis Rootsi ka annab. Arvan, et selle hirmu pärast lahkus Rootsist kolmandik Eesti paadipõgenikest. Meie lahkumise teiseks põhjuseks oli, et sisult sotsialistlik Rootsi ei lubanud välismaalastel oma riigis äri teha,“ teab Olev Träss. „Ja minu ema ning kasuisa olid ettevõtlikud äriinimesed.“
Trässid said esmalt viisa Dominikaani, seejärel proovisid Lõuna-Aafrika Vabariiki, kust tuli eitav vastus, seejärel said viisad Argentiinasse, ent ei kiirustanud sinnagi.
Hakati otsima võimalusi Rootsistki, kuhu suure hädaga saadud, lahkumiseks. Ent polnud tänapäev, mil maailm vaba, toona oli sisenemiseks vaja viisat. Trässid said esmalt viisa Dominikaani, seejärel proovisid Lõuna-Aafrika Vabariiki, kust tuli eitav vastus, seejärel said viisad Argentiinasse, ent ei kiirustanud sinnagi. Tehti taotlus saada USA viisa, aga lõpuks 1950. aasta sügisel oli perel viisa hoopis Kanadasse, kuhu „Gripsholmi“ laevaga ka 1951 mais seilati. Halifaxist loksuti läbi kogu Kanada puupinkidega rongis Torontosse, kus Olev Träss tänini elab.
Edasine on juba nii-öelda ajalugu. Rootsi kooliski usin olnud ja nupukust näidanud Olev Träss alustas enne koolitee jätkamist Torontos tööga keemialaboris, seejärel sai õppima USA mainekasse Princetoni ülikooli, mille lõpetas keemiainsenerina kõrgeimate võimalike hinnetega ehk summa cum laude. Tema teadustööde loetelu on väga pikk ja esinduslik, aga toonitada võiks sedagi, et Olev Träss on väliseestlaste seas populaarse eestlust ja eesti keelt propageeriva Toronto Muskoka ehk Kotkajärve Metsaülikooli üks asutajaist ja seal mitmel korral juhataja ametit pidanuist.
*
Olev Trässi ja tema pere põgenemisest ning uuel kodumaal jalgele tõusmisest kirjutati pikemalt Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012-2018 avaldatud raamatusarja ,,Meritsi maailma“ kuuendas köites „Raskete valikute sügis“.
*******
Armas lugeja! Oled teretulnud jagama oma või oma perekonna põgenemise ja uue elu sisseseadmise lugu. Palun saada oma lugu: eetalitus@eestielu.ca või Eesti Elu, 3 Madison Ave, Toronto, ON M5R 2S2.
