Allolevad lood on oma perekonna ajaloost kirja pannud John Andres Tamm. Ärajäetud perekonnanimed on taotluslik, samuti kui kirjapanemisviis.
Imanta tänava bluus
Mu vanaemal Benital oli maja Rakveres ja alati ka korter Tallinnas. See lugu algab umbes 1940. a jõuluajal, kui tema ja ta tütred Sigrid ja mu ema Ingrid, olid kolinud uude korterisse Imanta tänaval.
Olime tänulikud, kui saime Tui tänavast ära kolida – Johannes Lauristin oli naaber ja Karl Säre elas ligidal. Lauristini ihukaitsjatele meeldis hulkuda meie aias, nii et Sigrid pidi õhtuti Endla tänava koolist koju tulles neist ettevaatlikult mööda hiilima.
Kui meiega elanud Benita ema Lisa, suri, siis venelaste mõttes oli korter liiga suur ja nad tahtsid sõdureid sinna mahutada.
Tomassonidel, Imanta 28 omanikel, oli sama probleem. Sõprade läbi saime kokku ja me kolisime nende üleliigsetesse tubadesse; Tui tänava jätsime venelastele.
Hr. Tomasson oli Eesti Siidi, õieti kunstsiidi vabriku direktor. Pr. Tomasson oli Jekaterinaburgi ümbrusest; ta oli teinud, nagu isa oli soovitanud: ,,Mine läände ja abiellu hästi!“ Tema ja Benita vahel kasvas sõprus ja ükskord Benita sai kingiks Eesti Siidi aluspesu.
Benita abikaasa, Käsmust pärit kaugesõidukapten Jakob Einlon oli harva kodus. Ühel päeval, kui sakslased liginesid Tallinnale, saime telegrammi, mis meid kamandas pealinnast lahkuma.
Jakob oli lugenud, et juba pommitati linna. Nii veetsid Sigrid ja Ingrid suve Käsmus sugulase Juuli Veintropiga ning Benita külastas neid võimalusel.
Käsmus olid ka hädaohud. Ühel päeval, kui Sigrid ja teised tüdrukud mängisid kordoni ligidal rannas, ähvardas üks politruk Sigridit revolvriga. Midagi muud ei juhtunud, Sigrid läks tagasi mängukaaslaste juurde ja politruk hiljem ütles, et ei kavatsenud tüdrukut hirmutada, vaid kajakaid lasta.
Teine kord läks Benita Sigridiga ühest majast külast natuke väljaspool ,,mune otsima“. Sigrid jäi teda ootama. Palju hiljem tuli metsast välja mees, küsides miks oli Sigrid veel seal ja käsutas teda koju minema. Oli juba hämarik ja mees tundus olevat võõras; hiljem arvas Sigrid, et võib-olla see oli Jakob.
Sellest päevast hiljem keegi ei rääkinud. Kas tegu oli metsavendade abistamisega?
Jakob elas muidu avalikult Käsmus ja et peret kaitsta ei andnud üles enda töökohta.
Saimegi uue korteri, jälle Imanta tänaval nr. 32. Korteris oli neli tuba ja kolikamber keldris, mis tühje viinapudeleid täis.
Varsti pärast seda venelased lahkusid Eestist. Jakob pidi laeva viima Leningradi, kust ta siis kadus. Nüüd teame, et ta arreteeriti seal novembris ja lasti maha järgmise aasta märtsis.
Tagasi Tallinna minnes leidsime, et meie osa Imanta 28st oli pommitamises hävitatud. Eestlaste majutamise organisatsioonil ei olnud kortereid saadaval; soovitati küsida sakslastelt, kuna endised venelaste kasutuses kinnisvarad olid nüüd nende käes. Saimegi uue korteri, jälle Imanta tänaval nr. 32. Korteris oli neli tuba ja kolikamber keldris, mis tühje viinapudeleid täis.
Sigrid ja Ingrid viisid need tagasi poodi, et ümber vahetada täis pudelite vastu. Need said antud ühele sugulasele, kes oskas liikuda linna ja maa vahel. Ta tõi toitu, mida maal oli küllalt, aga Tallinnas oli paar kuud küll nälg.
Kuna meil oli kolm inimest ja neli tuba, siis üks saksa ohvitser oli meiega majutatud. Esimene oli Anders, kellele meeldis oma nimest nalja teha: ,,Alle Tage anders, Sonntags ganz besonders!“ (Teistmoodi iga päev, aga eriti pühapäeviti!).
Pärast teda tuli pruuni särgiga SA mees. Ta vihastas, kui Benita ütles talle, pärast liitlaste maandumist Lõuna-Itaalias varsti liitlased omavad terve ,,jala“. Ähvardati karistustega, aga Benita rääkis Andersiga ja tänu tema õiendamisele sai sellest SA mehest lahti. Need korterid olid ju mõeldud sõjaväelastele! Voight, Bayerist, oli järgmine. Meile ta jäi meelde kahe asja pärast: ta lemmiknali (Auto sõidab talust mööda ja üks suur siga jääb auto alla. Autojuht läheb talusse ja tervitab talumeest sõnadega ,,Heil (väike paus) Hitler, see suur siga on surnud!“ Talumees vastab: ,,Ma toon veini. Me peame pühitsema!“). Teiseks tema sõprus hr. Bergeriga, ohvitseriga Austriast, kellel oli vaja rätikuid ja linu. Meil oli küllalt anda ja hr. Berger lubas meil tema vanni kasutada.
Meie jäime ellu tänu järgmisele sõdurile – saksa päritoluga ameeriklasele. Ta astus ülikooli Saksamaal ja kui sõda algas, polnud tal muud võimalust, kui astuda saksa sõjaväkke. Meil oli alati väga lõtv mõtteviis õhurünnakute suhtes: kui viitsisime, siis läksime varjendisse. Milleks peaksime teisiti käituma 9. märtsil 1944? See sõdur aga teadis, et seekordsed õhurünnakud on eelmistest palju hädaohtlikumad, ja kamandas meid varjendisse. Sigrid mäletab tuleleeke õhus ja šrapnellitükke kukkumas ta ümber, kui ta astus varjendisse. Õhtul hilja esimene pommitamise laine lõppes. Meie varjend oli kivimajas, aga puust ukse- ja aknaraamid põlesid. Astusime põlevast uksest välja põlevasse põrgumaastikku. Õhk oli kuum ja sädemeid täis; ümbrus oli leekides; üle linna oli kummaline hõõg. Meil olid need riided, mis seljas ja asjad, mida olime pakkinud lubatud kohvritesse. Nägime veel üks kord meie sõdurit; koos teiste meestega rajas ta uusi teid kiviprügist läbi ja lehvitas meile.
Oli õnne, et meil oli kusagile minna. Üks sugulane oli abielus Eesti ohvitseriga ja nad elasid ligidal, nn. ,,kindralite majas“. Seal saime ööseks kohta. Järgmisel hommikul läksime tagasi Imanta tänavale, kus nr. 32 oli seisnud – seal oli ainult suur kraater. Nägime üht praepanni. Kõik muu oli kadunud, Olime teist korda välja pommitatud Imanta tänavast!
Benita vend Emil omas endist Kelba mõisa ja oli lepitud, et läheme sinna. Sel pärastlõunal lahkusime uhkelt Tallinnast, juhiga staabiautos. Sõitsime Vabaduse väljakult läbi; Sigrid mäletab suuri hunnikuid halle kive seal, kus Harju tänav oli. Auto viis meid pool teed; peatusime ööseks usaldatud Kodukaitse liikme pool. Hommikul tuli meile järele sugulane Kelbast, kes viis meid hobuse ja vankriga kohale.
Benita läks tagasi Tallinnasse; ta oli tõlkija Põlluministeeriumis, kus Emil oli osakonna juht. Sigrid ja Ingrid jäid Kelbasse, aitama talutöödega, kuni põgenemiseni läände augustis.
Toodangut oli mitmesugust, isegi natuke tubakat. Emil katsus leiutada uut sorti nisu, mis oleks sobivam Põhja-Eestile, aga katsetamisele tegi lõpu sõda.
Läände!
Kelba mõis jäi meie koduks Eestist lahkumiseni. Toodangut oli mitmesugust, isegi natuke tubakat. Emil katsus leiutada uut sorti nisu, mis oleks sobivam Põhja-Eestile, aga katsetamisele tegi lõpu sõda.
Ingridi ülesanne oli sigade ja partide söötmine; Sigrid kitkus rukkitaimi nisupõllust, hiljem aitas heinategemisel ja rukkilõikusel.
Ingrid mäletab, et mängis Bismarcki mõisajuhi Paul Veanese tütre Lilliga ja ühe Emili poja Velloga.
Benita kohtus mitme Saksa ametnikuga töö kaudu Põlluministeeriumis. Üks kasulik näpunäide oli, et peaks jälgima Saksa sõjaväe tegevust suvel: kui ei ole edasitungi, siis sügisel tuleb taganemine.
Edasitungi ei tulnud. Aga niikuinii oli otsus Eestist lahkuda tehtud. (Emil ja ta kaks vanemat poega põgenesid kesk-septembris. Ta ainuke tütar oli ennem põgenenud.)
Oli võimalus põgeneda laevaga. Saime kohad Moerol, mis hukkus 22. septembril Läänemerel. Moero oli endine kaubalaev, mis ümber tehtud laatsaretlaevaks ja mis võttis pardale põgenikke, kui oli vabu kohti. Laev lahkus Tallinnast 20. augusti paiku. Oli kena suvepäev. Sõit oli tasuta. Laev oli pooltühi; teised reisijad olid põgenikud ja haavatud sõdurid. Arvame et üks tähtis sakslane pidi olema ka pardal, kuna laev ei lahkunud hommikul nagu ette nähtud ja Litzmann, kindralkomissar Eestis tuli isiklikult laeva ära saatma.
Meil oli kaasas riideid, toitu, majapidamisesemeid, fotosid, valik ehteid ja mälestusesemeid, dokumente ja nii palju raha, kui oli lubatud. Hiljem avastasime, et oleksime võinud rohkem asju kaasa võtta. Reis läks hästi, välja arvatud ühel momendil, kui Vene lennuk lendas üle laeva.
Reisijad olid tavaliselt alumistel korrustel, päästevestid alati seljas. Haavatud sõdurid olid üks trepikord alla, põgenikud kaks, endises lastiruumis. Kuna koridorid olid kitsad, siis võimalused enda päästmiseks avariis olid kehvad. Toitu oli antud, aga reisijad pidid kasutama oma söögiriistu. Sigrid mäletab, et lõunaks oli supp ja õhtusöögiks vorstid leivaga.
Kolmandal päeval jõudis laev Gdyniasse. Kuna rääkisime head saksa keelt, siis soovitasid mõned Saksa naised Benital panna oma kohvrid nende kaubavagunitele, mis reserveeritud tagasitulevatele sakslastele. Nad kinnitasid et Gestapo ei kontrolli liiga põhjalikult pabereid ja meil oleks siis võimalus valida kuhu edasi minna.
Meil vedas. Kolme päeva pärast saime üle Praha ja Viini edasi reisida Austriasse, Zell-am-See’sse. Sõit rongis oli pikk ja masendav. Prahas vähemalt saime suppi. Tee peal luges Sigrid lehest, et Tartu oli langenud 25. augustil.
Peatusime Viinis ainult ühe öö, arvates, et venelaste ligiolek tegi linna kardetavaks. Leidsime tube Villa Langis, Zell-am-Sees. Samas majas elasid ka pr. Kieslinger, kes õpetas meile inglise keelt ja Boehmid. Pr. Boehm hoolitses Ingridi eest, kui ta tuli koolist koju ja õpetas talle keetmist.
Ingrid oli koolijuhatajat šokeerinud, kui näitas talle oma viimast koolitunnistust Eestist. ,,Kuidas keegi saaks olla viite üle uhke?“ küsis ta. Tuli välja, et kõige parem hinne Eestis oli kõige halvem Austrias.
Sigrid alustas tööd kinnaste õmblemisega, aga ta õppis inglise keelt nii hästi, et õpetaja pani teda teist tüdrukut õpetama; tema läbi sai Sigrid koha voolumõõtja lugejana Salzburgi elektrikompaniis. Kunded olid nii linnas kui maal; Sigrid õppis kiiresti, keda sai tervitada ,,Grüß Gottiga!“ ja keda ,,Heil Hitleriga!“ Kord rääkis ta saksa ametnike juures valesti, aga pääses karistamatult, kuna oli ainult üks ,,rumal välismaalane“.
Jätkasime sõprust hr. Bergeriga ja hiljem töötas Benita ametnikuna tema hotellis Pinzgauer Hofis. Kuna keskkool oli Salzburgis, tuli Ingridil kolida Glasenbachi põgenikelaagrisse, et edasi õppida. Sigrid läks seltsiks kaasa. Võib-olla Toronto lugejad mäletavad Maret Luidet (ennem Raag). Sigrid kohtas teda Gummersbachi parvlaeval – ta kuulis paari naist vestlemas eesti keeles, tehes märkusi Sigridi sõrmuse, millel oli Eesti vapp, kohta. Mareti tulevane abikaasa hr. Raag oli Glasenbachi laagris Eesti osakonna ülem. Ta muretses Ingridile koolitöö tegemiseks laua ja tooli.
Laager oli hästi organiseeritud ja elu oleks edenenud, aga Ingrid jäi tüüfusesse. Teda viidi haiglasse, ja kui ta oli paranenud, pandi ta abilisena tööle.
Töökohad kadusid, kui mehed jõudsid sõjast koju. Oli ka vähem toitu kui sõja ajal – nüüd võtsid liitlased suurema osa endale. Ainult ameeriklased andsid midagi tagasi: kuivatatud ube ja herneid, maisi ja maisijahu.
Haigla asus Dewsbury’s, Yorkshire’is. Aasta oli 1949 – samal ajal algas Inglise National Health Service programm. Haigla majandusjuht märkas, et kuna nüüd õpilaste palk oli 5 naela kuus, peaksid nad hästi töötama, et raha välja teenida.
Inglismaa oli teine maa üleüldiselt, ja esimene põhjapool, kes oli nõus põgenikke vastu võtma. Meie emigreerisime 1947. a ,,Westward Ho!“ programmiga. Olime leppinud töötada ühe aasta vabrikus. (Teine valik oli majateenija.) Veetsime kaks nädalat laagris Münsteris, kust sõitsime edasi Inglismaale. Töökohaks sai Breda Visada tekstiilivabrik Rochdale’is. Maret töötas ligidal ning Ingrid ja Maret käised korrapäraselt kinos. Koos teiste eestlastega Rochdale’is aitasime alustada esimest eesti kirikut Põhja-Inglismaal Boltonis.
Kui aasta vabrikus sai täis, otsisime midagi paremat. Meie arvates oli kõige parem õppida haigla õdedeks. Alguses olid ametnikud selle vastu, kuid hiljem, kui kinnitasime, et meil oli küllalt raha kogutud, et uuesti emigreerida ja üks Emili tuttav Inglise parliamendi liige oli rääkinud meie kasuks, astusid Sigrid ja Ingrid Staincliffe’i haigla kursustele. Haigla asus Dewsbury’s, Yorkshire’is. Aasta oli 1949 – samal ajal algas Inglise National Health Service programm. Haigla majandusjuht märkas, et kuna nüüd õpilaste palk oli 5 naela kuus, peaksid nad hästi töötama, et raha välja teenida. Vabrikus oli Ingrid teeninud 5 ja Sigrid 3 naela nädalas. Benita lahkus samuti vabrikust ning hiljem töötas haiglates sanitarina.
Sigrid ja Ingrid lõpetasid kursused 1952. a SRN’i diplomitega. Mõlemad töötasid Yorkshire’is ja ka Londoni ümbruses. Haiglaõed vahetasid töökohti tihti, arvati, et niimoodi nad jääksid värskeks ja oleksid valmis uusi tegevusviise õppima. Tavaliselt tõi iga uus koht kaasa ülenduse. Mõlemad tõusid ,,ward-sister“ ametiastmeni. Kõrgemad kohad oleksid olnud rohkem administratiivsed kui praktilised.
Elu oli hea, aga palgad olid palju kõrgemad Kanadas, kus Inglismaal treenitud haiglaõed olid eriti kõrgelt hinnatud. Sigrid saabus varem, Ingrid hiljem oma perega ja Benitaga. Alguses elati Torontos, kus jätkus sõprus Maretiga. Hiljem sai elukohaks Hamilton. Ingrid oli seal aktiivne kirikus ja eesti koolis ning Sigrid kiriku naisringis.
Benita suri 1991.a juulis. Sigrid on nüüd 96, Ingrid 94.
Mõlemad külastasid Eestit mitu korda pärast iseseisvuse taastamist. Tallinnas on veel Imanta tänav, aga see on muutunud. Meie arvamise järgi nr. 32 varemed on praeguse Olümpia hotelli all. Ja see Eesti Siidi aluspesu? On meil veel alles, perekonna mälestusesemete hulgas.
