Kirjutan neid ridu Eestis, kodulinnas Pärnus. On üks esimesi ilusaid kevadilmu, mis tähendab, et memmed asjatavad aedades sooviga peagi näpud mulda pista, poisikesed on rattad välja ajanud ja kuldnokad jagelevad pesakastide pärast. Rahulik aeg, rahuaeg.
Hiljaaegu jooksis Uku Renek Kronbergs kergejõustiku sisemaailmameistrivõistlustel Poolas 800 meetris uue Eesti sisemargi ja siis mõtlesin ühele kunagisele pärnulasele, kes käis kolmveerand sajandit tagasi kahel olümpial, jooksis keskmaad kiiremini kui ükski eestlane enne teda ja palju hiljemgi, kes aga oma Eesti riiki esindada ei saanud. Mõtlesin ja meenutasin, kuidas 2013. aastal Ergas Lepsil külas käisime, ja soovin 86-aastasena praegugi Torontos elavale legendile üle mõttesilla tervist.
Ergas Leps lahkus Pärnust just viieseks saanuna 1944. aasta 22. septembril vaid mõni tund enne seda, kui suvelinna saabusid taas venelastest „vabastajad“.
„Olin kalamehest ja paadiomanikust onu paadis koos ema Elisaveta, isa Ilmar Ergase ja vend Matiga. Meiega oli ka üks sõjaväelane, keda sakslased tahtsid esmalt kui desertööri arreteerida, ent olukord oli nii pingeline, et nad lõid käega.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
