1923. aasta 7. mail Saaremaal Kuressaares Georg Vržesnevskina sündinud ja 2022. aasta 5. oktoobril vaid pool aastat enne sajaseks saamist Jüri Danielina Torontos surnud mees elas pika elu, millesse mahtus nii sportlikke pingutusi, sõda ja õnnelikke pääsemisi, aga ka vaimustavat tahtejõudu enese uuel kodumaal üles töötamiseks.
Saksa okupatsiooni ajal esimese Saaremaalt pärit ujujana Eesti meistriks tulnud ja Saksamaal põgenikelaagris taas tippvormi tõusnud Daniel jäi ujumisega seotuks elu lõpuni, võisteldes veel väärikas eas seenioride võistlustel ja andes ujumispisikut edasi poegadele. Jüri juunior oli mitmekordne Kanada üliõpilaste meister ja osaline koguni Kanada teateujumisrekordi püstitamisel, teine võsu Omar oli edukas keskkoolide võistlustel, hiljem harrastas veepalli.
1948. aastal Kanadasse jõudnud Georg Vržesnevski (Jüri Danieliks muutis ta nime 1948. aastal Torontos Mia Danieliga abielludes põhjusel, et tollasel töökohal tekitas keeruline poolapärane nimi peaaegu ületamatuid raskusi) lõpetas 1954. aastal kehalise kasvatuse ja tervishoiu alal, 1957 ka psühholoogia erialal Toronto ülikooli. 1965. aastal kaitses Jüri Daniel USA-s Illinoisi ülikoolis spordifüsioloogia magistrikraadi, 1971 samas ülikoolis juhtimisteooria ja kasvatuspsühholoogia alal filosoofiadoktori kraadi. 1950-1959 oli ta Toronto YMCA spordijuht, 1962-1971 Toronto ülikooli lektor, 1965-1968 Toronto ülikooli ujumistreener. Kasvandike tulemused olid nii head, et 1967. aastal nimetati Jüri Daniel Kanada ülikoolide aasta ujumistreeneriks. 1972. aastal sai Jürist Toronto ülikooli professor, 1979. aastani oli ta kehalise kasvatuse ja tervishoiu teaduskonna dekaan.
Jüri Danieli teeneid on hinnatud 1977. aastal Briti kuninganna teenetemedali ja 2012. aastal Kanada eestlaste teenetemärgiga. Unustatud ei ole Kanadas akadeemilise maailma tippu tõusnud Kuressaare poissi Eestiski – 1994. aastal nimetati Jüri Daniel Tartu ülikooli audoktoriks. Muuseas, Eesti passis olid tal kirjas mõlemad nimed, nii Georg Vržesnevski kui Jüri Daniel.
Vaatame nüüd, kuidas Jüri Danieli seiklusrikas tee kulges. Nagu mainitud, oli ta spordipoiss, aga tõele ja kolmele Eesti meistrikullale au andes läksid ta parimad spordiaastad sõja nahka.
„Venelaste esimese tuleku ajal 1941. aastal visati mind Kuressaare gümnaasiumist poliitiliste tükkide eest välja ja kooli lõpetasin 1942 kevadel juba saksa ajal. Edasi värvati mind Eesti julgeolekupolitseisse tõlgiks, kuna rääkisin vabalt saksa keelt ja oskasin ka vene keelt. Tegelesime nendega, kes visati langevarjudega alla või peitsid end Saksa võimude eest. Mäletan, et 1941. aasta küüditamise järel oli rahva viha venelaste vastu ikka väga suur, ja ega sakslased tseremoonitsenud – tehti kiireid ja teinekord ka valesid otsuseid.“
Tõlgina liikus Jüri palju ringi, pidi teinekord virgatsina ühelt kindralilt teisele kirja viies ka rinde lähedal staapide vahet liikuma. Ühest ohtlikust olukorrast, mis olevat teda paremaks inimeseks teinud, rääkis ta nii: „Ülesanne oli viia teade Venemaal ühest staabist teise, aga läbi partisanide kontrolli all olnud ala. Ja nad tõmbasidki meile metsast tule peale. Ise partisanid küll lagedale tulla ei julgenud, aga meie sõitsime autoga kraavi ja ka ei saanud liikuma. Õnneks tulid Läti politseipataljoni poisid, tõmbasid meid välja ja viisid oma väeossa. Oli jõulueelne aeg, neil laud uhkelt kaetud, meid võeti vastu nagu oma parimaid poegi. Mul tuli meelde gümnaasiumi riigikaitse õpetaja, kes rõhutas väga rahvuslikkust ja tegi igati maha nii venelasi kui eriti lätlasi. Selles lätlaste jõululauas sain aru, et marurahvuslus teiste arvelt ei kõlba mitte kusagile.“
Viimased Eesti ujumismeistrid enne punaokupatsiooni algust selgitati Tartus Emajõe basseinis 1944. aasta 5.-6. augustil. Rinne seisis siis juba Ida-Virumaal Sinimägedes. 100 m vabaltujumises oli Georg Vržesnevski teist aastat järjest kindel peremees, ent kuu aja pärast lahkus temagi pikkadeks aastakümneteks kodumaalt.
„Julgeolekupolitseil olid töörohked ajad, sest venelane viskas sageli parašütiste alla ja ühel nende otsimise haarangul sõitsin Saaremaal mootorrattaga kraavi ning lõhkusin oma jala. Haiglapäevade järel läks minu evakueerimine kiireks, sest venelased olid juba nelja kilomeetri kaugusel, ja lõpuks viidi mind venelaste kuulipildujatule all lennukiga Kuressaarest Lätti Liibavisse. Ootas kuuetekiline laatsaretlaev, kus mulle oli koht kõige alumisel korrusel. Sealt poleks mul õnnetuse korral kipsis jalaga mingit pääsu olnud, nii tegin kogu reisi ülemisel tekil suitsu.“
Saksamaal Flensburgiski pidi Jüri end veel pikalt ravima. Seejärel uuris ta kuulujutte, et Berliinis koondatakse eesti poisse saatmaks nad langevarjuritena tagasi Eestisse. Õnneks jäi Jüri Daniel sellest aktsioonist viimasel hetkel kõrvale, kuna see rühm olla saadetud hoopis Tšehhoslovakkiasse.
Tollal jõudis Jüri tagasi ka ujumise juurde. Teda kutsus Hamburgi kunagine Tallinna ujumisklubi treener Felix Jõks ja Jüri, toona veel viimaseid aastaid Georg Vržesnevski, treenis korralikus sisebasseinis intensiivsemalt kui kunagi varem.
„Mina sõitsin kuni ameeriklaste tulekuni Lõuna-Saksamaal Paul Kreutzmani nime all – julgeolekupolitsei võis anda oma inimestele fiktiivseid nimesid ja aukraade – mööda sõjavangilaagreid ja uurisin, kas Punase Risti saadetud pakid ikka jõuavad ameerika ja inglise lenduritest vangideni. Ameeriklaste saabumisel läksin DP-laagrisse ja sain autojuhiks, kes jänkide kaupa üle Saksamaa laiali vedas.“
Tollal jõudis Jüri tagasi ka ujumise juurde. Teda kutsus Hamburgi kunagine Tallinna ujumisklubi treener Felix Jõks ja Jüri, toona veel viimaseid aastaid Georg Vržesnevski, treenis korralikus sisebasseinis intensiivsemalt kui kunagi varem. Sai ta ju Saaremaal olles harjutada vaid kahel kuul aastas kui meri soe, ja sedagi kahe merre pandud pöördelati vahel. Nüüd edenes ta väga kiiresti ja ujus 1946. aastal 100 m vabaltstiilis elu margi 1.02,7. Olgu lisatud, et neil aastatel ei ujunud Eestis nii kiirelt keegi. Aga olgu lisatud seegi, et elu vormi tõusnud ujuja karjäär sellega lõppes – Jüri sai hea autojuhitöö Hanaus ja jätkas seal.
Georg Vržesnevski ei lahkunud mitte üksnes ujumisest, vaid ka Euroopast, sest tahtis alustada uut elu teisel pool Atlandi ookeani.
„Kanadasse läksin Hanaust koos nelja eesti poisiga metsatöölisena, aga meile pakuti, et metsas teid ei vajata, tulge hoopis Red Lake’i kullakaevuriteks. Metsatööl oli valitsuse kehtestatud tööaeg 12 kuud, kullakaevanduses 10 ja see otsustas.“
Tänu YMCA-le sai Jüri juba Eestis ujumisinstruktori kutse ja Kanadas leidis ta kullakaevanduse järel tööd YMCA ujumistreenerina Brantfordis.
„Seal öeldi mulle kohe, et kui tahad professionaalselt töötada, pead minema ülikooli. Mul oli nagunii plaan sõja süül pooleli jäänud haridusteed kõrgema hariduse omandamisega jätkata. Poisipõlves mõtlesin õigusteadusele, ema soovitas arstiks õppida. Kanadas kohtusin 1948. aastal oma tulevase abikaasa Miaga ja tuleb tunnistada, et tema suure abiga jõudsin Toronto ülikooli kehalist kasvatust studeerima. Olin teistest tudengitest rohkem kui kümme aastat vanem, aga sain õppimisega rea peale ja lõpetasin 1954. aastal bakalaureusena ülikooli kuldmedaliga.“
Töötee ja karjäär ülikooli lõpetamise järel olid Jüri Danielil põnevalt kirjud, ent selgelt ülesmäge. Juba ülikoolis õppimise ajal töötas ta ühtaegu YMCA liinis ja ülikooli ujujate treenerina. Vahepeal oli ühes erafirmas müügimees, seejärel pakuti talle ülikooli spordikeskuse direktori ametit.
„Paari aasta järel kutsuti ülikooli õpetama. Esialgu andsin riistvõimlemist, milles olin päris hea, siis läks ülikooli hokitreener Quebeci ning mina pidin korraldama kogu ülikooli, kus oli kuus kuni kaheksa head hokimeeskonda ja muudki, spordielu. Administreerimist oli kõvasti.“
Jüri Daniel teenis elukutselises ja ühiskondlikus töös nii Kanada kui Eesti ühiskonda, avaldas rohkelt teaduslikke ja pedagoogilisi artikleid, pidas palju loenguid. Veel 92-sena oli ta Tartu College’i direktorina tegev nii kolledži nõukogus kui Eesti Õppetöö Keskuse nõukogus.
Ühe Saaremaa mehe elukäik oli pikk ja rikas. Võtkem seda kui veel üht näidet eestlase elujõust.
Jüri Danieli seiklusrikkast elust kirjutati pikemalt Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012-2018 avaldatud raamatusarja ,,Meritsi maailma“ neljandas köites ,,Viimase laevaga vabadusse“.
