Subscribe Menu

Suurpõgenemise mälestuspäev ja infotahvli avamine Puise rannal


19. septembril toimus paadipõgenike mälestusmärgi infotahvli avamise tseremoonia Puise rannal, Päeva heale kordaminekule aitasid igati kaasa Kaitseliidu Haapsalu malevkond ja Naiskodukaitse Haapsalu jaoskond. Sõna võttis Haapsalu linnapea Urmas Sukles ja esines ansambel Untsakad.

Pikema sõnavõtuga (mis on siinjuures ära toodud) esines Puises dr. Iivi Zajedova, ÜEKNi aseesimees, suurpõgenemise 1944 toimkonna juht.

Läänemaal on olnud tavaks pidada au sees Eesti eest elanud ja elu andnud inimeste mälestust. Vabadussõjas võidelnute kõrval pole unustatud ka neid kümneid tuhandeid inimesi, keda okupatsioonivõimud siit küüditasid ja neid tuhandeid eestlasi, kes tormisel merel hukkusid, kuid ka neid kümneid tuhandeid, kes hoidsid võõrsil eestlust ning toetasid Eesti taasiseseisvumist.

Neil oli õnne, kes läbi kõigi raskuste pääsesid vabadusse, mistõttu oli neil ka tohutu suur kohustus. Põgenenud eestlased ja nende järgmised põlved toetasid Eesti vabadusvõitlejaid ja kodumaa rahvast okupeeritud Eestis, kasutades kõiki olemasolevaid vahendeid, kaitsmaks oma elu, rahvuslikke veendumusi ja töötades EV taastamise nimel. Diplomaatilise välisvõitluse kõrval, mis hoidis ülal Eesti riigi õiguslikku järjepidevust, tegutsesid eestlaste poliitilised keskorganisatsioonid, sealhulgas katusena Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu.

See aitas rahvusvahelisel tasandil meeles pidada, et Eesti kuulub vabasse, demokraatlikku maailma ja et väljaspool Eestit asuvad eestlased seisavad endiselt Eesti eest. Nad ei väsinud ega tüdinenud võitlemast aastakümneid relvaga, milleks oli tõde ja õigus. Vaenlane ei hooli meie väsimusest, ta tuleb meile järele, kuni on meid kõiki hävitanud.

Meie rahvusliku ärkamisaja juhtiv tegelane Jakob Hurt on öelnud: Salates minevikku salgab rahvas iseennast. Eesti põgenike ajaloolist rolli pole meil piisavalt uuritud ega selgitatud. Järelikult ei ole need tähendused võtnud sisse kindlat kohta meie ühisteadvuses. Sääraste teadmiste puudumine pagulaste kohta on muidugi tingitud okupatsiooniaegsetest poliitilistest tingimustest. ENSV võimud vaikisid nn. pagulaseestlased ja nende saatused kas maha või laimati neid järjekindlalt, aastakümneid. Kahjuks on siiani suurpõgenemist ja vabadusvõitlust üldiselt käsitletud kui midagi väljaspool Eesti ajalookulgu seisvat! See ongi põhjuseks, miks pole teave suurpõgenemisest ja sellele järgnenud tegevusest jõudnud suure osa eesti ja (Euroopa inimeste) teadvusesse. Sõjajärgset aega tuleks vaadelda nii ENSV kui ka paguluse perspektiivides, paralleelselt. Nii leiaks meie ülemaailmne ja aktiivne pagulus oma õige koha ühises ajaloos.

2019. aastal pöördus Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) EV Riigikogu poole toonitades vajadust kinnitada suurpõgenemise mälestuspäev riiklikuks tähtpäevaks.

Harjumaa Memento jõudis vahepeal püstitada suurpõgenemise mälestusmärgi, mille avatseremoonia toimus septembris 2019 ning aasta hiljem, 2020. a valmis skulptuur ema ja lapsega. Veelgi enam – tänu Memento, Vabadusvõitlejate Liidu, Eesti Endiste Metsavendade Liidu ja paljude teiste Eestis asuvate organisatsioonide toel on suurpõgenemise mälestuspäev saanud Eesti kaitselahingute mälestusürituste osaks. Täna (19.09.) annab Puise ranna mälestusmärgi juures oma panuse ÜEKNi suurpõgenemise toimkond 1944, avades oma infotahvli. See aitab põgusalt selgitada mäletusmärgi püstitamise põhjuseid ja on kahtlemata suureks toeks Eesti põgenike ajaloo selgitamisel.

Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu suurpõgenemise toimkond tänab Eesti Memento Liidu esimeest Arnold Aljastet. Õnnistuse mälestusmärgi infotahvlile andis Eesti Evangeelse Kiriku Lääne abipraost Küllike Valk, mälestuspäeva juhtis Heiki Magnus. Avatud infotahvel on kahes keeles: eestikeene tekst Iivi Zajedovalt, inglise keelde tõlkis Marju Rink-Abel.

+++++++++++++++++++

Puise rannas avatud mälestusmärgi skulptuuri suurpõgenemise meenutuseks lõi Aivar Simson. Selle idee autor on Heidi Ivask, kes ema süles koos sadade teiste põgenikega Puise rannas paati ootas. Mälestusmärk pandi püsti Memento Liidu eestvedamisel.

Suurpõgenemine oli massiline põgenemine sissetungiva Punaarmee eest Eestist 1944. aasta hilissuvel ja sügisel. Eestist põgenes üle 75 000 inimese, kellest teel hukkus rohkem kui 5’000 inimest. Põgenemise põhjus oli hirm – Nõukogude okupatsiooniaasta terror oli rahval veel värskelt meeles. Põgenemine algas juba augustis ja saavutas haripunkti 19.–23. septembril.

Iivi Zajedova ja Raivo E Tamm (2021)


Read more