Laupäeva, 21. septembri soojal ja päikselisel pärastlõunal oli Pärnu kesklinna sillast vaid mõnikümmend meetrit ülesvoolu, vasakkaldale kogunenud palju rahvast, et osa saada suurpõgenemise 80. aastapäeva mälestusmärgi avamisest ja õnnistamisest. Kirevat rahvasumma oli rõõm näha vastaskaldal autoga silda ületades. Oli lava ja selle ees kaares pinkide read, täis ootajaid. Olid helivõimendid, kaks laulukoori ja lippude rivi.
Samadele kallastele koguneti septembri teisel poolel 80 aastat tagasi. Ööpimeduses ja hoopis teises meeleolus. Sillalähedasest sadamast lahkus hinnanguliselt üle 10 000 inimese. Need, kes enne 23. septembrit 1944 sealt läksid, tegid seda nelja suure kaarega uhke Suursilla lähedusest või varjust, kuid antud kuupäeval lasid taganevad saksa väed selle õhku. See toimus „vahetult enne Vene tankide jõudmist Ülejõele. Päev varem olid Suursilla kail maha lastud põgenejate voorihobused, mis seal 23. septembri hommikul pealtnägijate mäletamist mööda ikka veel vedelesid,“ kirjutas Pärnu Postimees novembris 2018, keskelt lahtikäiva Suursilla 80.a juubelil.
Suursilla, aga ka Vanasilla nimed on rahvasuus säilinud praeguse, 1956. a. avatud Kesklinna silla puhul.
Lahtilükkamine
Hobuseid rakendati 1944. a. paate vedavate vankrite ette, et paadid võimalikult vaikselt veeni toimetada. Sarnaselt saabus mälestusmärk vee äärde möödunud laupäeva hommikuudus. See pole siiski mälestusmärgi lõplik asukoht. Kesklinna kai renoveerimise järel paigutatakse skulptuur teisele poole (sõudja Jüri) Jaansoni tervisespordi rada, võimalikult vee lähedale. Siis saab mälestusmärk ka õige suuna – lahkuja pealmine käsi asetub mere poole ning jääja oma kaldapealsele. Ning monumendile paigaldatakse valgustus.
Photo gallery
Fotod: Riina Kindlam
Päike sillerdas jõel, pimestas suviselt silmi ja soojendas suisa 19-kraadiselt. Tseremoonia algas Eesti hümni laulmisega ning programmi juhatas sisse Iivi Zajedova Prahast, kes on suurpõgenemise aastapäeva tähistamisi korraldanud Tallinnas viimased kuus aastat. Sõna võtsid ÜEKN SP 1944 toimkonna liikmed, Pärnu projekti juht Kristi Vuht-Allpere ja Ülle Ederma.
Antud kunstiteos, meenutamaks ja austamaks põlvkonda, kes pidi lahkuma, ärgitab inimeste huvi. Kujust ei saa ükskõikselt mööduda ükski eestlane, eestimaalane või turist ning kõrvalolev mitmekeelne teabetahvel seletab loo lahti.
Kristi Vuht-Allpere Atlantast sündis suvepealinnas, ristiti Pärnu Eliisabeti kirikus ja lahkus põgenikuna 1,5-aastaselt. Gotlandi saarele saabus pere 9-meetrine paat 22 kaasreisijaga täpselt 80 a eest 21. septembril. Kristi oli täheldanud, et Eestis on mitmel pool suurpõgenemist meenutavad teabetahvlid (ÜEKN toetatud, Tallinna vanalinnas Rootsi-Mihkli kiriku taga ning Puise rannas), kuid Pärnus polnud. Olulise lisatõuke sai Kristi, kui väike sugulane Gusti küsis temalt 2019. a. suvel ühes Pärnu pargis: „Aga miks on nii, et Sa räägid eesti keelt, aga Eestis ei ela?“ Kuidas seletada, eriti noortele, miks mindi, kuidas mindi ja miks me eesti keelt ikka räägime? Antud kunstiteos, meenutamaks ja austamaks põlvkonda, kes pidi lahkuma, ärgitab inimeste huvi. Kujust ei saa ükskõikselt mööduda ükski eestlane, eestimaalane või turist ning kõrvalolev mitmekeelne teabetahvel seletab loo lahti.
Valikud
Mälestusmärgi õnnistas sisse EELK piiskop emeritus Tiit Salumäe, kelle pere oleks põgenenud, kui õde ei oleks haigestunud. Ta meenutas, et tegu oli ajaga, mil rahvast lõhestati, kuna „kõik ei saanud siit lahkuda ning et kõik toona siit paatidega pagenud ei jõudnud pärale, vaid jäid merele.“Piiskopi kinnitusel võime tänulikud olla, et eestlased on need ajad üle elanud.
Sõnavõttude vahel laulis Pärnu naiskoor Leelo koos Mihkel Lüdigi nimelise meeskooriga. Kõlasid Laul põhjamaale, Meil aiaäärne tänavas, Ta lendab mesipuu poole ning ühislauluna Hoia, Jumal, Eestit.
Tervitasid Marin Mõttus, EV Välisministeeriumi üleilmse eestluse ja kultuuridiplomaatia osakonna peadirektor, Geislingenis sündinud ÜEKNi abiesimees Marju Rink-Abel Washington DCst ja Stockholmis põgenike peres sündinud president Toomas Hendrik Ilves.
Presidendi arvates võiks inimesed sügavalt järele mõelda, miks inimesed 1944. a siit lahkusid. Ja miks ning kuidas nad oma keelt ja kultuuri väärtustasid. Ta meenutas, et neil päevil olid sakslased Eestist lahkumas ja eestlased teadsid, et kui langetakse taas Nõukogude võimu alla, toimuvad tapmised, piinamised, vägistamised, massiküüditamised uuesti. „Kõik seesama toimub tänapäeval Venemaa okupeeritud aladel Ukrainas. See kõik kordub,“ lausus ta. Ilves märkis, et eestlased polnud toona majandusmigrandid, vaid olid välismaal tegelikult vastu tahtmist ja soovisid koju.
Sõna võtsid ka Pärnu linnapea Romek Kosenkranius, abilinnapea Ene Täht, ürituse koordineerija Reelika Lume ja skulptor Elo Liiv. Kosenkranius kirjeldas, et pärast seda, kui sai teatavaks, et suvepealinna tuleb selline mälestusmärk, küsisid paljud, miks sellist austusavaldust vaja on. Heideti ette, et inimesed ju pagesid siit parema elu nimel. Linnapea tõi paralleeli tänapäevaga: me ei küsi Ukraina sõjapõgenikelt, miks te pagete. „Saame ju aru, et nad põgenevad Vene terrori eest, mida kuskil maailmas ei sallita, kuid ometi me näeme seda jätkumas,“ lausus ta. Lisaõppetund küsijatele on mõistmine, mida eestlased laias maailmas 50 aastat Eesti eest vankumatult tegid.
Mälestusmärgi autori Elo Liivi sõnul oli tema idee kujutada jääjate ja lahkujate viimast koosviibitud hetke. „Ei tahaks iialgi, et Eestis selline hetk peaks korduma,“ lausus kunstnik, kelle onu põgenes samuti 16-aastasena. Tema vanaema ja vennad ei teadnud ta saatuse kohta aastaid. Käed sümboliseerivad ka neid inimesi, kes toona põgenikke vastu võtsid ja aitasid.
Puudutus
„Puudutus“ on Kristiina Ehini luuletus, millest sai 2014. a. XXVI üldlaulupeo „Aja puudutus/Puudutuse aeg“ nimilaul. Luuleridu esitas tseremoonial Kristi Vuht:
Puuduta mind oma tulise palgega,
nii et on ilus ja valus.
Oma silmade sinimustvalgega,
puuduta veel, puuduta veel, ma palun.
Valitud tehniline teostus sobib Liivi arvates Pärnu jõe äärde hästi, kuna alumiinium peegeldab vee pealt huvitavalt valgust ja moodustab sellega justkui terviku.
Elo Liivi kujundatud ja abilistega teostatud suurpõgenemise monumendi pealkiri on laiendatud: ,,Puudutus. Minna ei taha, kuid jääda ei saa“. Skulptor: „Otsisin pikalt mõttes sümboolset kujundit, mis ühendaks tormise mere, lahkumiste viimase puudutuse, sõjakoledustes kõigest kallist lahti rebimise traagika, lootuse, lained, saatusejooned, öised siravad tähed ning lahkunuid ja koju jäänuid aastateks ühendanud vabaduseiha ja lootuse. Kuna monument pidi valmima annetuste toel, siis oli kohe selge, et metalli valamine ei mahu eelarvesse. Jõudsime koos abilisega lahenduseni, mis sobiski paremini kokku kogu ideega. Kokku kulus ca meremiil ehk 1850 m sentimeetri-paksust alumiiniumvarrast, millest igaüks 5-10-13 ja 20 cm juppidena vajas vastavalt alusvormile väänamist ning seejärel samas pikkuses kinnikeevitamist.“ Valitud tehniline teostus sobib Liivi arvates Pärnu jõe äärde hästi, kuna alumiinium peegeldab vee pealt huvitavalt valgust ja moodustab sellega justkui terviku. Skulptor lisas avamisel, et antud käematerjal on nagu vesi käe saatusejoonte sees ja sellel paadid põgenikega… nagu Jumala peopesal.
Monumendi aluskivi on pärit Tori põldudelt ja justkui loodud sellele mälestusmärgile – täis laineid ja helkivaid tähti, kirjeldas skulptor.
Puuduta mind oma headuse väega,
ainsaga millel on väetust.
Õnnista oma sileda käega,
minu karedat saatust.
Suurpõgenemise 1944 mälestusmärgi püstitamine toimus koostöös Pärnu Linnavalitsuse ja Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu SP 1944 toimkonnaga: Iivi Zajedova (esimees, Praha), Marju Rink-Abel (USA), Maie (Talmet) Barrow (Austraalia), Ülle Ederma, Kristi Vuht-Allpere ja Aadu Allpere (USA), Tarmo Kruusimäe ja Enn Hallik (Eesti), Sirle Sööt (Rootsi), Aiva Plauča (Läti), Ülar Jürgens (Eesti) ja kadunud Külli Sulg (Peterburi).
Tallinna ja Pärnu suurpõgenemise mälestusüritustel olid kohal ka Eestlaste Kesknõukogu Kanadas esimees Reet Marten Sehr ning juhatuse liikmed Marta Kivik ja Kadri Nõmmik Munro.
Annetuste kogumine toimus Kristi Vuht-Allpere eestvedamisel. Annetusi aitasid koguda ÜEKN ja selle liikmesorganisatsioonid ERKÜ (USA), AESL (Austraalia) ja REL (Rootsi) ning Kanadas EERO. Eestis kogus annetusi Tammepuu Eesti Klubi MTÜ.
Riina Kindlam, Tallinn
