Raske uskuda, et 1989.a. oluliselt määrav suvi oli juba kolmkümmend viis aastat tagasi. Juba oli alanud punaste poolt okupeeritud Euroopas, raudse eesriide taga vabaduste, isiklike ja riikliku vabaduse järgi nõudmised. Siinkirjutaja julges, kuigi teised julgemad pagulaste lapsed olid juba mitu aastat varem, mõned isegi 20 aastat ennem, siis kui toimus juubelilaulupidu, esimest korda vanemate sünnimaad külastada. Eluaegne kommunistide, KGB kartus oli sügavalt sisimas olemas. Sai küll poisikesena metsavenda mängitud, oksaga, mis oli ju püss, punaseid põõsastest maha nottida, aga ei olnud soovi okupeeritud Eestisse minna kuni selle erakordse suveni.
Siis olid uutmise ja avalikustamise tuuled lubanud sõnavõtte, öiseid laulupidusid. Hirvepargis toimunu oli kaks aastat varem julgustanud eesti rahvast tagasi nõudma suveräänsust, otsustamist oma asjade üle kodumaa pinnal. Taasiseseisvumiseni oli vaid kaks aastat. Ei olnud vaja Tallinnas Viru hotellis ööbida, võis peatuda, kus oli soovi. Sai pealinnast kaugemale minna, Käärikul toimus esimene Metsaülikool Eestis. Ei olnud nuhke sabas. Oma rahvas võttis omaks, isegi kui tabas, et emakeel polnud igapäevane suhtlemiskeel, ning inimene, kes oleks vanuse järgi pidanud kooli, armee, töö tõttu selle susiseva keelega kodus olema, oskas vaid tere, vabandust, aitäh ja nägemist ütelda, ei olnud venelaste hulgas enam imeloom. Jätame mainimata, et soolasemaid väljendusi oli küll varuks, õnneks ei tulnud nendega esineda.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
