Subscribe Menu

Suvesüda

Suvi on laste aeg. Kui suvi on alanud, tõstab ka laps täiskasvanus pead ja siis jooksevad suured inimesed kas rannas või maal kõige maise pärast muret tundmata. Suvi ongi nagu lapsepõlv.

Läänes on koolisüsteem üles ehitatud vabriku või tehase põhimõttel. Klassiruumid näevad välja nagu töökojad ja lapsi on õpetatud lugema ja kirjutama selleks, et nad mõistaksid tehase suuniseid ja eesmärke. Neilt nõutakse, et nad teatud aja jooksul püsiksid kindlal territooriumil, nii et tehasesse tööle minnes ei muutuks nad püsimatuteks ja suudaksid paigal olla. Koolisüsteemis, kus mina käisin ja üles kasvasin, ühendasid klassiruume koridorid. Kella helisedes pidi liikuma ühest klassist teise, mis tuletas meelde liikumist uude töökohta.
Viido koos Heliga ja Urmas koos Kaiaga peagi avatava päikesepargi taustal poseerimas. Foto: Sebastian Lattikas

Kuni viimase ajani on põllumajandus olnud ala, millega enamik inimesi maailmas on tegelnud. Esimest korda maailma ajaloos elab linnades rohkem inimesi kui maal. Kui tööstus arenes ja sündisid vabrikud, vajati uute oskuste ja võimetega tööjõudu. Valitsuste ja erainvestorite jõu ja abiga – näiteks kas või USA terasetootja ja filantroobi Andrew Carnegie – loodi tuhandeid raamatukogusid, et inimesed said õppida kergema vaevaga lugema. Teadupärast on haritud tööjõudu kergem tootmises rakendada.

Kuna enamasti töötati ja elati taludes – või nimetagem neid farmideks –, kus pole kunagi olnud õhujahutussüsteeme, võeti suvi puhkuseks, selle asemel et kõvasti põllul tööd rabada. Koolid algasid siis, kui vili oli juba põllult võetud. Mul on tänaseni tunne, nagu oleks suvi suur puhkuse aeg, vaatamata sellele, kas ma võtan aja maha või mitte. Suvel olen vaba kampsunitest ja jalanõudest, aga ka kohustustest, kuna elu nagu seiskuks igal rindel. Paljudel inimestel on kombeks võtta puhkus suvekuudel. See on küll hakanud muutuma, sest nüüd on võimalus rännata ja minna päikese kätte ka siis, kui on pime ja rõske sügis või sügav talv.

Kui lapsepõlv on möödas, tulevad lapsevanema kohustused. Me püüame oma lapsi õpetada töötama, et nad teeniksid kooliraha või vähemasti taskurahagi. Paljud firmad on loonud suveks lastele töövõimalusi, olgu siis jäätisemüüjatena rannas vms.

Mulle meeldib, kui lastel on vabadus käes. Mäletan endast, kui tähtis see mulle nooruses oli. Minu vanemad said oma sõpradelt tihti pragada selle eest, et nad ei kasvatanud oma lapsi nii distsiplineerituteks, nagu seda oodati. Kuigi mu ema oli pianist ja klaveriõpetaja, ei suutnud ta panna mind õppima klaverit ega lugema nooti. Nüüd täiskasvanuna veedan ma päevas tunde, õppides seda, mida oleksin lapsena omandanud loomulikult ja kiiresti.

Urmas ja Theodor Lattikas Viido juures maal musitseerimas. Foto: Sebastian LattikasMeie talu lähedal esitati Urmas Lattikase uut klassikalise muusika teost. Nii astus Urmas koos oma naise Kaia ja kahe noorema pojaga läbi ka meie juurest, et näha oma silmaga, kuidas kerkib päikesepark. Heli valmistas kukeseenekastet koos värskete kartulitega, salatit ja kooki, Urmasel olid kaasas täiskasvanutele mõeldud joogid. Mina kütsin sauna ja meil oli mõnus pärast lavalt otse tiigi karastavasse vette hüpata.

Hiljem istus Urmas klaveri taha ja koos oma poja Theodoriga, kes saatis kitarril, mängiti Bachi.

Urmas nautis suve oma perega. Enne meie juurde tulekut olid nad käinud Suurel Munamäel, ujuti ja tunti rõõmu loodusest.
Lõpuks läksime üles tulevaste päikesepaneelide asupaika, kus nad mõne nädala pärast püsti pannakse, ja tegime mõned fotod.

Urmas lahkus jälle pealinna poole, kus ta valmistub kontserdiks koos Hanna-Liina Võsaga. Ma mäletan Hanna-Liinat juba sellest ajast, kui ta Tallinna Eesti Majas rõõmsasti aitas laudu koristada. Aga see on juba teine lugu.

Viido Polikarpus

Read more