Kui meie taluõue kõige silmapaistvamad elanikud on aastaid olnud toonekured, siis sel suvel tekkis neile konkurent, kelle jälgimine nõuab nüüd oma tähelepanu. Oleme aastaid kevaditi vaadanud, kuidas meie tiikidele laskuvad erinevad pardilised. Mõned neist on kevaditi ka pikema aja tiikidel, aga nad on ikka kuhugi kadunud. Oleme mõelnud, mis segab neil meie tiigil päriselt pesa rajada ja siin oma järglased üles kasvatada. Kohalik naabrinaine teadis rääkida, et me pole lihtsalt märganud, et juba mitmel aastal on pardid meie tiikidel endale põõsastesse vaikselt ka pesa pununud, aga neile on saatuslikuks saanud küla kassid, kellele meeldib tiikide ääres jahti pidada. Teiseks vaenlaseks partidele pidid olema varesed, kes elavad just tiikide läheduses suurtel puudel.
Olime harjunud kevaditi vaatama looduse omapärast mängu, kui tiigile ilmusid näiteks kaks isast ja üks emapart või lausa kaks isaparti. Tänavune suve algus tõi toreda üllatuse, sest ühel nädalalõpul avastasime pardiema nelja väikese karvakeraga, kes tiigil vallatult sulistasid. On selge, et pardiema vajab meiega harjumiseks aega, sest seni toimetas ta meie eest sedavõrd varjatult, et me tema kohalolekut polnud märganud. Nüüd ta end enam varjata ei saa, sest pardipoegi ei saa vaid pesal üles kasvatada. Pardipoeg peab kasvama veekogul ringi ujudes. Praegu on äärmiselt põnev piiluda tiigile, sest nagu väikesed lapsed, on ka pardipojad täis elulusti. Pardipojad õpivad elu tundma, aga samas mängivad nad pidevalt oma pardipoja mänge. (Eesti Elu Nr. 28 – 15. juuli 2016)
prof. Peeter Järvelaid
