Võitja akkab tibusid kabistama, kaotaja läheb perele supirammuks. Vana vasta, et eakene küll, aga sina kui noorem võiksid mulle viis sülda edumaad anda. Noor uhkelt, et võta kohe kümme.
Said paar sammukest joosta, kui käis pauk ja noor kukk oli ussaias siruli. Eedi seisis ukse peal, suitsev kaheraudne käes, ja kirus, et Saamu käest tema küll enam kukke ei too. Juba kolmas kukk ja jällegi omu. Patta pandi noor kukk ja vana täitis oma mehekohuseid edesi. Eks tal sellega vaeva old, aga toime tuli. Kanad muutkui kaagutasid ja munesid rõemsaste.
Eks noor kask ole kah uhke, et tema okstega ehivad talutüdrukud suvistepühade aegu voodipäitseid, terve ait saab ead lõhna täis. Aga aeg teeb oma töö. Ühel päeval on temagi vana ja jäme. Siis pole muud kui saag tüvesse ja kukub kolinal. Oksad lähvad luuaraagudeks, tüvi saetasse juppideks ja jupid pekstakse kervega peenteks pilbasteks. Kändu, mis järele jääb, silitab ainult väsind puuraiduri püksipõhi.
Tegelikult on sellega kah kõik ästi. Luud pühib kambripõrmanda ja pilbastest saab mitu ahjutäit mõnusat sooja. Puhtas ja soojas toas on isegi minusugusel köbil ea elada.
Vata see on põhjus, miks mina noortele suurustajatele vasta ei akka, vaid lasen neil rahulikult oma arvatavat võitu nautida. Kukega võid veel mõnel juhul võidu joosta, vasikaga mitte kunagi.
Kargu Karla
