No aga ega mina kah enam ei künna ega külva, aga tänada jusku tahaks ikke küll, ainult annab mõtelda, mille eest. Eks siis mõtleme, see suurt pingutust ei nõua ja aega on mul kah. Midagi peab iga inimese elus olema, mille eest on põhjust tänulik olla. Ega see peagi tänapäevane asi olema, vanadel mälestustel on kah oma võlu ja vägi. Kas see polegi õnnistus, et mõistad ja viitsid mäletada? On vist ikke küll.
Ma lugesin ükspäe ühte väga veidrat ja väga tarka raamatut. Noore mehe kirjutatud, aga seal oli nisukesi vanu tarkusi sehes, et ajas irmu peale. Kuda nüütse aja inime oskab sihukesi asju tähele panna, sellest ma ästi aru ei saa. Ju ikke koolitarkusest kah ikke kasu on. Aga see mees oli oma tiplumid jusku metsast ja võpsikust korjand, pööningult kah ivake.
See noor inime seletas, et inimese viie meelega on imelik lugu. Nägemist ja kuulmist saab tuleviku jaoks alles oida. Teed votupildi, näed sealt ükskord minevikku. Kõneled mikervonni, saja aasta pärast on su jutt alles. Vilmi abiga saad nägemise ja kuulmise kokku panna. Aga vat aistmisest, maitsemisest ja kompamisest ei oska keski konservi teha. Kui mäletad, on ea, kui unustad, on sinu kahju.
Vat selle eest ma tänulik olengi, et mäletan rukkiräägu laulu, rehepeksu massina sumisemist ja terade kotti jooksmise kahinat. Mäletan igasugu äid lõhnasi, no näituseks õitseva toominga oma ja lehtede kõdunemise lõhna sügiseses metsas. Ja siis seda piksevihmajärgset puhast õhku, mida ingasid sisse nigu tea mis imekallist aisueli. Ja oma noore Kata puudutust, kui ta mulle esimest korda käed ümbre kaela julges panna. Vat neid asju sa ühegi massina abil alles ei oia ja ühestki poest sa neid ei osta. Nende eest ma tänangi.
Kargu Karla