Subscribe Menu

Taevast surma pildudes

Veel on meie hulgas neid, kes mäletavad 9. märtsi ööd 1944. aastal Tallinnas. Torontolane Asko Kütti on üks neist. Ta oli Estonia teatris Eduard Tubina „Krati“ etendusel, kui punakotkad alustasid Tallinna pommitamist. Ta pääses tabamuse saanud hoonest eluga, ainult et rindele minna.

Kaabu ja mantel jäid maha põlevasse garderoobi. Teatrihoone hävis. Mullu sügisel lahkus siinsete eestlaste hulgast jäädavalt Paul Uustalu, kes samuti oli lootnud tol õhtul eesti esimest täispikkuses balletilavastust nautida.

Kõikide mälestusi pole ehk kirja pandud, aga kuulama peame. Sest nagu tänapäeva sündmused kinnitavad, idanaabrile inimelu ei loe.

Sellest võikast ööst on kaheksakümmend aastat möödunud. Tollal Pärnumaal Tihemetsa metsatehnikumis õppinud Eerik Purje mäletab tänaseni, kuidas 170 kilomeetri kauguselt oli näha põhjataevas leekide kuma. Ning mäletajaid on veelgi. Nii pagulusse pääsenute kui ka kodumaale jäänute, aastakümnete okupatsioonikannatusi üleelanute hulgas. Kõikide mälestusi pole ehk kirja pandud, aga kuulama peame. Sest nagu tänapäeva sündmused kinnitavad, idanaabrile inimelu ei loe.

Sõja jooksul sai kõvasti kannatada õhurünnakute läbi Narva juba jaanuarist 1942. a, ka mitmel korral märtsis 1944. a. Aga märtsipommitamise all saadakse ikka aru, et see oli just Tallinna, pealinna, valitsuse- ja kultuurihoonete hävitamise eesmärgil. Tsiviilisikute surma ei oska keegi täpselt esitada, aga Tallinnas oli tol saatuslikul õhtul hukkunud neid 586, lisaks siis sõjaväelased ja sõjavangid. Ning see on ametlik statistika, neid oli kindlasti rohkemgi. Harju tänava varemete kohale rajatud haljasala on paljudele sobiv märtsipommitamise memoriaal.

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Starting from $2.30 per week.

Go to Subscription Plans

Read more