Kaabu ja mantel jäid maha põlevasse garderoobi. Teatrihoone hävis. Mullu sügisel lahkus siinsete eestlaste hulgast jäädavalt Paul Uustalu, kes samuti oli lootnud tol õhtul eesti esimest täispikkuses balletilavastust nautida.
Kõikide mälestusi pole ehk kirja pandud, aga kuulama peame. Sest nagu tänapäeva sündmused kinnitavad, idanaabrile inimelu ei loe.
Sellest võikast ööst on kaheksakümmend aastat möödunud. Tollal Pärnumaal Tihemetsa metsatehnikumis õppinud Eerik Purje mäletab tänaseni, kuidas 170 kilomeetri kauguselt oli näha põhjataevas leekide kuma. Ning mäletajaid on veelgi. Nii pagulusse pääsenute kui ka kodumaale jäänute, aastakümnete okupatsioonikannatusi üleelanute hulgas. Kõikide mälestusi pole ehk kirja pandud, aga kuulama peame. Sest nagu tänapäeva sündmused kinnitavad, idanaabrile inimelu ei loe.
Sõja jooksul sai kõvasti kannatada õhurünnakute läbi Narva juba jaanuarist 1942. a, ka mitmel korral märtsis 1944. a. Aga märtsipommitamise all saadakse ikka aru, et see oli just Tallinna, pealinna, valitsuse- ja kultuurihoonete hävitamise eesmärgil. Tsiviilisikute surma ei oska keegi täpselt esitada, aga Tallinnas oli tol saatuslikul õhtul hukkunud neid 586, lisaks siis sõjaväelased ja sõjavangid. Ning see on ametlik statistika, neid oli kindlasti rohkemgi. Harju tänava varemete kohale rajatud haljasala on paljudele sobiv märtsipommitamise memoriaal.
Möödus 71 aastat enne, kui eesti rahvas sai taas näha laval „Kratti“. 18. septembril 2015. a. esietendus ballett Rahvusooperis. Rahvaluulele tuginev ainestik, mütoloogiale põhinev lugu ahnest peremehest, kellele kogus rikkusi öösel salaja (just nagu alatu pommitamine) valmistatud varas. Kratt on sümboolne mitmeti okupatsiooni ajastust, ka pikast orjapõlvest, kui eestlased võõraid valitsejaid pidid teenima. Lavastust mängiti vaid neli korda. Ajalooliselt sobivalt oli esietendus Estonias just 24. veebruaril tol saatuslikul – 1944. aastal.
„Krati“ temaatika, küsides, mis on kiirustavas, pahatihti enesekeskses ja materialistlikus maailmas oluline, on aegumatu.
Taevast pillutud terror ja surm pole kusagile kadunud. „Krati“ temaatika, küsides, mis on kiirustavas, pahatihti enesekeskses ja materialistlikus maailmas oluline, on aegumatu. Eriti süütute elude hävitamise taustal. Kuni meie hulgas on neid, kes mäletavad kurjust, neid, kes seda järgmistele põlvkondadele omakorda edasi räägivad, kirja panevad, ei kao ei me rahvas ega meie väärtused kusagile.
