Mulle on alati koerad meeldinu. Vanalelle Neero (ehk närukaupmees) oli põnnina mulle truuks suviste seikluste kaaslaseks. Karlagil oli kunagi neljajalgne kaasvõitleja, sobiva nimega Semu. Suurlinnas elades aga põle ma kunagi pooldanu penipidamist. Isegi ku me juures parke ja rohelust küll ja küll, piaks nähvitsal olema vaba voli joosta kuhu soovib. Noile, kes käiva toda terapeuutiat saamas põle paremat tujutõstjat, vaimse tervise ravijat, ku kutsu. Annab sulle kik andeks, vaatab suurte silmadega otsa nigu oleksid jumalus – no muidugi, suutäied tulevad ju inemestelt – ja mis igale abielumehele on teada ep vaidle kunagi vastu.