Hiljem lisandus „Silvergate” – Reformierakonna kahtlase rahastustausta paljastus. Kriitika turmtuli valitsuse vastu soosis loomulikult opositsiooni, eriti kuna püüti venitades probleeme pisendada. Kasutati ringkaitset, ei tahetud võtta vastutust. Lõpuks oldi siiski sunnitud ohverdama justiitsminister, aga nende probleemide tõttu tekkinud kriitika oli juba kasvanud laiahaardelisemaks ja esitas uusi nõudeid.
Presidendil õnnestus olukorda natuke leevendada, alustades dialoogi kriitikute esindajatega. Sotsiaaldemokraadid said tõsta oma populaarsust, Keskerakond on olnud kriitikas tagasihoidlikum, sest pole unustanud oma rahastusprobleeme. Harta 12 ei kujunenud loodetud manifestatsiooniks, saavutas aasta lõpuni ainult 17 709 häält.
Kuigi paljud kritiseerijad esinevad rahva nimel, puudub neil selleks volitus. Pealegi on nad tihti omavahel tülis, esindavad väikeste gruppide lahkarvamusi. Võivad küll kas või üksmeelselt nõuda valitsuse tagasiastumist, aga ei suuda saavutada sama edaspidiste sammude kohta. Ei saa ju mööda faktist, et praeguse Riigikogu on valinud rahva enamik, ka igasuguseid populaarseid poliitilisi võhikuid. Et rahvas pole täiesti valitsuse vastu, näitab viimane küsitlus eurotsooniga liitumise kohta, mis näitas seni suurimat heakskiitu – 63%.
Suur osa eestlastest pole pärast taasvabanemist oma suunda ja sihti selgeks saanud, hõljub veel maa ja taeva vahel. Eesti keel tunneb sõna „limbo” ainult akrobaatilise soolotantsuna, mitte aga nii inglise kui mitmes teises keeles levinud mõistena, mis pärineb katoliiklikust teoloogiast, lähtudes ladinakeelsest sõnast „limbus” (serv, ääris). Tähistab käändevormiga „(in) limbo” piirkonda taeva ja põrgu vahel, mille elanikud ei oska arvata ega teagi, kuhu nad kuuluvad – kas on nad õndsad või hukka mõistetud? Sovetiajal oli rahvas juba limbos, teel kommunismi taevase õndsuse poole, mis aga jäi realismi mustade pilvede taha. Limbos tehti täispööre, alustati teed vastassuunas, aga suurelt osalt endiste teenäitajatega, rajades vanadele harjumustele. Tõi kaasa pettumust, kuna uus suund ähvardas vanu tavasid kasutades viia röövkapitalismi põrgusse. Ei suudetagi vist limbost välja pääseda, sest teekonda illustreerib kujukalt Ivan Krõlovi valm luigest, vähist ja haugist. Krooniline rahulolematus ei vii ju edasi, õitseb küll kommentaariumis, aga närtsib tegelikkuses. Paljude kommentaatorite ja arvamusliidrite kirjutusi võib ka võtta akrobaatilise soolotantsuna.
Aastaid kestnud isolatsioon ei lubanud rahval täielikult mõista seda arengut, mis vahepeal toimus vabas maailmas. Pärast taasvabanemist tormati nagu kevadisel karjalaske ajal meeletult siia-sinna ega osatud leida oma kohta avardunud maailmas – see annab end veelgi tunda. Pole kerge leida väljapääsu sellest limbost, mis rajaneb enesekesksele maailmavaatele.
Kurdetakse, et välismaal ei saadavat Eestist aru, ei hinnatavat väärikalt eesti rahva kannatusi ja kaotusi. Meelis Niinepuu paneb ette: „Jutustagem lugusid, mitte arve” (Postimees 27.11. & Eesti Elu 21.12.2012). Kui palju teavad aga eestlased ise teiste rahvaste kannatustest? On isegi neid, keda ei huvita oma rahva kannatused, kas siis põhjuseks on enda hambavalu või mõni tõsisem unustamisväärt asjaolu? Lugude jutustamine võib mõjuda üksluiselt. Mõjusam on üldine analüüs, mis annab sügavama mulje. Näiteks võib tuua briti ajaloolase Orlando Figese uurimust eraelust Stalini Venemaal („The Whisperers”, 2007, eesti keeles „Sosistajad”, 2010) ja tema USA kolleegi Timothy Snyderi kirjeldus Euroopast Hitleri ja Stalini vahel („Bloodlands”, 2010, eesti keeles „Veremaad”, 2011). Kui palju lihtinimesi on aga selliseid teoseid lugenud? Loodetavasti on peale kolleegide ja kultuurselt huvitatud lugejate tutvunud nende teostega ka juhtkonna esindajad, eriti suurriikidest, kes mõjutavad ja suunavad maailma poliitikat. Kogemused on aga näidanud, et vajaduse korral on isegi Lääne inimlikkust propageerivad riigid olnud valmis lööma liitu vanakuradiga ja sulgema silmad põrguelanike piinade ees, kuigi neid on kirjeldatud üksikute pääsenute poolt algusest peale. Harilike inimeste valgustamiseks sobib paremini Sofi Oksaneni panus, mida on ka dramatiseeritud ja filmitud, sellega laotanud laialdast valgust inimsusevastele kuritegudele ja toonud palju rohkem selgust kui poliitikute hädaldamised. See ilukirjandus on meie rahva kurva saatuse võõrsil valgustamiseks vajalik kannatuskirjandus.
Vello Helk
