Tundub, et mida enam pinged maailmas kasvavad, seda enam kerkib Eesti maailma avalikkuses esiplaanile, ja seekord üldse mitte vaid probleemses võtmes.
Tallinnas toimus aprilli lõpus suur rahvusvaheline internetivabaduse koalitsiooni aastakonverents, kus olid kohal ligi 460 osalejat, Rootsi, Soome, Hollandi ja Kanada välisministrid, eksperdid ja kodanikuühiskonna aktivistid enam kui 60 riigist. Koalitsiooni 23 liikmesriiki kiitsid heaks soovitused ehk Tallinna Agenda, kuidas tagada internetivabadus ka tulevikus. Agendas rõhutatakse, et inimõigused ja internetivabadused on teineteisest lahutamatud, vt lähemalt www.freedomonline.ee
Tallinna Agenda loomisel osalesid paljud eesti ametnikud eesotsas tuntud IT-visionääri Linnar Viigiga: “Ma arvan, et see on väga suur tunnustus sellele, mis me oleme seni teinud, tunnustus meie sisemisele võimekusele sõnastada asju, mis kõlaksid maailmast vastu. Mõnes mõttes on täiesti loomulik, et Tallinna Agenda puudutab just internetivabadusi”, rõhutades, et need on ju Eestile märgiliselt olulised küsimused, sest meid võetakse selles valdkonnas tõsiselt.
Linnar Viik ütles, et praegu on internetivabaduse jaoks murranguline aeg, sest need riigid, kes on olnud jätkuvalt internetivabaduse eest kõnelejad ja pooldajad, on jäämas selgelt vähemusse. Isegi Eestil, kes nüüd on interneti valdkonnas maailmas esirinnas, läks aastaid, enne kui ministrid ja poliitikud said aru, milline väärtus vaba internet Eesti ja maailma jaoks on. Paljud riigid näevad netis pigem ohte ja probleeme, kui võimalusi ja vabadust.
Muidugi on Tallinna Agendas välja töötatud soovitused esialgu soojalt vabatahtlikud, need ei kohusta (veel) otseselt ühtki riiki, aga oluline on see, et just Eesti on täna see riik, kus kujundatakse tuleviku maailma mõtteviisi ja koostöö moraalireegleid teabeühiskonna inimõiguste ja vabaduste küsimuses.
Eesti on e-vabaduse küsimuses esireas mitte ainult teoreetiliselt, vaid ka praktiliselt. Nimelt otsustas Eesti valitsus äsja anda ka välismaal elavatele inimestele võimalus saada endale Eestis digitaalne identiteet. See peaks muutma Eesti-võrgu suureks nii, et üle maailma võiks olla 15 aasta pärast vähemalt kümme miljonit inimest Eestiga e-identiteedi kaudu seotud.
Maailmale esmakordselt avatud e-identiteet annab unikaalse võimaluse kasutada globaalseid teenuseid. Eesti elanikel on võimalik teostada pea kõiki avaliku- ning erasektori toiminguid digitaalselt, kaasa arvatud dokumentide allkirjastamine. Seni said seda võimalust kasutada vaid need välismaalased, kes elavad alaliselt Eestis. 24. aprilli valitsuse otsusega ringi laiendati. Lootus on, et see samm kasvatab Eesti rahvusvahelist konkurentsivõimet nii majanduses, teaduses, hariduses kui ka tervishoius jm. Välismaalaste e-identiteet peaks andma lisaargumendi Eestisse investeerimiseks, sest see on lihtne, bürokraatiavaba, odav ja turvaline. Näiteks saab välismaalane luua internetis 15 minutiga Eestisse firma ning arendada oma äri selle kaudu, kulutamata nädalaid või kuid mõnes teises lääneriigis mõttetule paberibürokraatiale. Eestisse tekiks juurde tasuvaid töökohti ja maksumaksjaid. Kui paljudes suurtes lääneriikides alles väga aeglaselt hakatakse aru saama e-vabaduste eelistest, siis Eesti on tegutsemas siin kiiresti ja otsustavalt.
Seda sammu on ajakirjanduses nimetatud uhkesti: e-Eesti läheb olümpiale. Ajakirjanik Henrik Roonemaa kirjutab, et uute e-residentide plaaniga viime oma e-riigi vabaturule. Ta loodab, et Eestist võiks seeläbi saada 21. sajandi Luksemburg ehk väike riik, mille kaudu paljud eelistavad oma äri ajada, sest see on mugav või soodne.
Uusi ideid on veelgi: Postimehe Moskva kolumnist Jüri Vendik (Maloverjan) pakkus välja idee, et Balti riikide kaitseväed võiksid olla rahvusvahelised, kus saaksid teenida vabatahtlikud kogu Euroopa Liidust. Eerik-Niiles Kross tuli välja ideega, et Eesti või kõik Balti riigid peaksid muutuma «Põhja-Iisraeliks» – selles mõttes, et nende järsult tugevdatud-suurendatud kaitsejõude rahastaksid lääneliitlased.
Jüri Vendik arvas, et see on väga hea mõte, kuid ka sellest võib olla vähe: „Nimelt pole Baltikumil vähevõitu mitte ainult raha, vaid ka inimjõudu. Samas oleks Eestil, Lätil ja mõnel määral ka Leedul vaja sootuks tugevamat jala- ja õhuväge, õhu-, tanki- ja raketitõrjet, laevastikku, rannakaitset, ka väga tõhusaid eriüksusi, kes saaksid välkkiirelt hakkama ükskõik mis värvi «mehikestega», ja sõjajumal teab, mida veel. /—/ Meil ELis on ju lõppude lõpuks tööjõu vaba turg – miks ei võiks see laieneda ka kaitseväele?”
Idee väärib tõsist kaalumist mitmel põhjusel. Esiteks muudaks see Euroopa Liidu piiride kaitse ühiseks vastutuseks, praegu lasub ju koguraskus ainult piiririikidel. Teiseks kasvataks see Euroopa Liidu enda vastutust Euroopa kaitsmisel, mis praegu suuresti tugineb USA (loe: NATO) sõjalisele jõule. Kolmandaks lahendaks EL väeosade püsiv kohalolek probleemi, millest on kirjutanud Eesti kaitseminister (Sven Mikser, «Et kriis ei läheks raisku», Diplomaatia, 4/2014) – et NATO-l tuleb nüüd «tulla toime lühenenud eelhoiatusajaga». Jõud oleks kohal ja reageerimisaeg on vajaduse korral nullilähedane.
President Lennart Meri unistas kord sellest, et Eesti leiutaks oma Nokia. Kirjanik Mihkel Mutt unistas hiljuti sellest, et Eestist võiks saada maailma katsejänes selle sõna parimas mõttes, et Eesti võiks olla hea polügoon, kus mõningaid maailma tulevikustsenaariume läbi mängida. Tallinna Agenda – vaba internet inimõiguseks, aastaks 2025 kümme miljonit e-eestlast, Euroopa Liidu ühine julgeolekupoliitika ja ühine sõjavägi, venekeelse telejaama „Euroopa Hääl” loomisidee, Teeme ära!” talgute levik mitmekümnesse riiki jt Eesti julged algatused sisendavad veendumust, et meil on juba olemas mitte üks Nokia, vaid midagi palju kestvamat, nimelt võime pakkuda üha pingestuvale maailmale probleemide asemel tõsiseid tulevikulahendusi.
Sirje Kiin
