Ometi Uibo vaist ei petnud teda – öökontserti saatis suur menu ja publikuhuvi.
Kontserdipublik istus näoga Hermann Rode altari poole. Altari kõrval oli suur ekraan, kus saime ka esinevat organisti vaadata. Seda, kuidas ta enne esinemist orelit registreerib ja noodid puldile seab ja kui efektselt muusik jalgadega orelipedaalidel mängib, mis tavaliselt publiku silmade eest peidus on. Näeme ju vaid manuaalidel “sibavaid” sõrmi.
Pärast igat tunniajalist kontserti tutvustas kunstiteadlane Tarmo Saaret kontserdipublikule Hermann Rode altarit. Ilmselt aitas huvipakkuv vestluski publikul varaste tundideni ärkvel olla.
*
Orel on tõesti pillide kuningas! Selle pilli peal meistriks saamine võtab palju aastaid. Õnneks on Eestis orelimängul tugevad juured. Isegi nõukogude ajal olid Hugo Lepnurme ja Rolf Uusvälja kontserdid Moskva ja Leningradi esindussaalides viimase võimaluseni välja müüdud. See on tollase aja üks paradokse − Eestis ei saanud isegi jumalateenistusel orelit mängida nii, et sul pahandusi polnud, ehkki luterikirikus kuulub orel kirikliku liturgia juurde. Venemaa avarustes oli orel aga kontsertpill, sest vene ortodokskirikus orelit ei ole, seal vaid lauldakse. Seetõttu osutus võimalikuks ka helirežissöör Enn Tomsoni elutöö − 33 kauamängivat LP-plaati sarjas “Eesti orelid”. Muusikale lisaks on seal ka iga oreli täpne kirjeldus. See on hiigelsuur töö, mida tegi professor Hugo Lepnurm koostöös oma õpilase Rolf Uusväljaga.
Eesti orelimuusikas on Hugo Lepnurme koolkond sama võimas kui Bruno Luki koolkond klaveris. Niguliste kirikus oli prof Lepnurme 100. sünniaastapäevale pühendatud näitus, lisaks andsid Lepnurme õpilased oma õpetaja mälestuseks kontserte üle kogu Eesti. Peamiselt just nendes kirikutes, mille orelitel Lepnurm omal ajal plaate sisse mängis. Ka Tallinna orelifestivalil esinesid Hugo Lepnurme õpilased − Andres Uibo, Ines Maidre, Piret Aidulo, Tiit Kiik, Toomas Trass, Kadri Ploompuu, Maris Oidekivi-Kauffmann jt. Hugo Lepnurme mälestust on ta õpilased maestrole vääriliselt jäädvustanud. Metodistikirikus on Hugo Lepnurme nimeline orel, noortele organistidele antakse Hugo Lepnurme nimelist stipendiumi jne. Tänavuse orelifestivali kontsertidel kõlab samuti Hugo Lepnurme muusika. Festivali lõppkontserdil Jaani kirikus 10. augustil tuleb ettekandele Hugo Lepnurme kantaat “Lunastus Kristuses”, mille esitab kammerkoor Collegium Musicale Endrik Üksvärava dirigeerimisel. Kaasa teevad Hugo Lepnurme õpilane Piret Aidulo, sopran Arete Teemets, bariton Ott Indermitte ja Klaaspärlimäng Sinfonietta. Hugo Lepnurme 100. sünniaastapäevaks valmis ka CD plaat, millele on salvestatud Hugo Lepnurme mälestusorelil esitatud muusika. Plaat valmis 2011. a Tallinna Metodistikirikus.
Öökontserdil kuulasin ma kahte kontserti koos Tarmo Saare Hermann Rode altari tutvustamisega. Šveitsi organist Guy Bovet mängis kirikuorvas asuval väikesel kooriorelil. Kõlas de Arauxo, Gaya, Torrese ja Bovet' enda orelilooming. Bovet' käe all kõlas kooriorel delikaatselt ja värvikalt. Orel tõi kuuldavale imelisi kõlakooslusi − kontsert oli lihtsalt vaimustav. Ka Bovet' verivärske, 2014. a valminud oreliteos “Fandango mio” pani ennast suure huviga kuulama. Kontsert oli nagu viimseni lihvitud haruldane mitmevärviline kalliskivi. Ka Piret Aidulo esituses kõlas sellel aastal kirjutatud heliteos. Kanada helilooja Ted Dawson on Piret Aidulole pühendanud terve tsükli “5 prelüüdi orelile”, millest Niguliste kirikus kõlas kaks prelüüdi. Dawsoni muusikast kõlab vastu põhjamaine karge loodus. Aidulo meisterlik mäng tõi esile ka dramaatilisi allhoovusi ja oreliregistrite võimsat kõla. Teos oli ilusaks kontrastiks varem kõlanud Guy Bovet' intiimses võtmes kirjutatud muusikale.
Sirje Vihma-Normet
