Pärast 50-aastast eemalolekut saan ma aru oma emakeelest samamoodi nagu võõrastest nägudest tänaval. No ei ole eesti keel uue iseseisvusega arenenud! Ma mõtlen just edasi arenenud, uusi tähendusi otsinud ja leidnud! Rõõmustan, et keelde on tulnud sõnu, mida ei tuntud mu nooruses (riive, kasusaaja, kampaania, lõimuma, taristu, ilmik, monitoorima) või on vahepeal uue tähenduse saanud (kellegagi liituma, emotsioone jagama, kõnetama, massiivne, mentaalne, keskus, operaator, kommunikeerima). Rõõmustan, et kaubanduses/toitlustuses on valdavaks tervituseks saanud „tere“.
Maailm muutub silmnähtavalt, aga eesti keel tammub paigal, on vaid võtnud rohkesti laene sisse inglise keelest. Aga mitte eesti keele täiendamiseks, vaid sünonüümidena ammu eksisteerinud asjadele: fifty-fifty (pooleks), step by step (järk-järgult), walk-in (sisseehitatud), point (asja tuum), background (taust), wake-up call (häirekell), catering (toitlustus). Meie keel ju vaesub, kui me ei kasuta oma sõnu. Selle asemel kasvab inglise keelest tõlgitud fraaside osa. Ammu on kasutusel „oleme ühes paadis“ ja „see on juba ajalugu“, ja hiljuti on ligi hiilinud „ei saa panna kõiki mune ühte korvi“, „eestlased ei ole jalgadega hääletajad“, „saatan on detailides“, „sündinud hõbelusikas suus“, „silm läks pallilt ära“, „tulesid ja vilesid ei ole“.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
