Prof Jüri Kivimäed tutvustas Eesti Õppetooli Sihtasutuse juhatuse esimees Peeter Einola, tähendades, et see on tema viimane õppeaasta Torontos. Järgmisel suvel siirdub lugupeetud teadlane pensionile.
Kõneleja rõhutas oma ettekande alguses, et see loeng on sündinud imetlusest eesti keele vastu, aukartusest meie emakeele ees. Seda loengut pidada mõnes teises keeles muutuks paratamatult selle sisu ja adressaat. Moodsal ajal leiavadki mõned eesti keeleteadlased, et seda oleks sobivam teha eelistatud teaduskeeles, st inglise keeles.
Keel, meie igapäevane suhtlusvahend, muutub ja areneb pidevalt. Eesti keel pandi kirja esmalt kirikukeelena. Tallinna Pühavaimu kiriku pastor Georg Müller tõlkis juba 17. sajandi algul kirikulaulud eesti keelde, „et me ei pea neid paljalt inimeste sõnadeks pidama”. Tema eeskujule järgnesid mitmed teised, kuid grammatika oli pikka aega kängitsetud saksa või ladina universaalgrammatika raamidesse. Ka alfabeet oli puudulik. Paar sajandit hiljem tõi Otto Wilhelm Masing eesti kirjakeelde õ-tähe.
Ülaltoodut arvestades tuleb pidada lausa imeks, kuidas meie kirjakeel jõudis välja riiklikult suveräänse rahva kultuurkeele tasemeni. Tugevat rolli mängis siin ärkamisaeg, mil hakkas toimuma vanadest saksa laenudest ehk germanismidest vabanemine ja uudissõnade loomine. Juba Ferdinand Johann Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamat 1869. aastast pakkus välja hulga uudissõnu. 20. sajandil rikastas eesti keelt olulisel määral Johannes Aavik. Tähelepanu väärib ka Johann Voldemar Veski oma keelekorraldusliku tegevuse ja eriti oskussõnavara väljatöötamise tõttu.
Tänu keeleteadlaste missioonitundele pidasid eesti keel ja kultuurielu vastu ka nõukogude ajal ega allunud võõrale survele. Muutus toimus aga 1990. aastate algul, kui Eesti taas iseseisvaks sai ja ühiskonnas toimunud pööre paiskas segi inimrühmad, hoiakud, väärtused ja ideaalid. Eesti keelel polnud enam vaja võidelda ega osutada vastupanu ning just nende energiaallikate äralangemine tekitas järjepideva languse eesti kirjakeele maines. Ajakirjanduses vohavad mugandatud võõrlaenud, valdavalt muidugi inglise keelest, keelekorrektsusest laiem meediakeel enam ei hooli. Ka teaduses ilmnevad uued arengusuunad. Tartu Ülikoolis on kehtestatud teadlastele ranged määrused, mis soodustavad või lausa kohustavad teaduslikke töid avaldama inglise keeles.
Kõneleja sõnadest kostus teatud nördimus, et tema ajaloolasena peab võitlema keelepuhtuse eest samal ajal, kui keelekorraldajad on valmis tegema järeleandmisi, näiteks mugavalt sallides, et kindlaid ajaloosündmusi nagu Vabadussõda võib kirjutada väikese algustähega. Üldse peetakse võitlust rohkem punktide, komade ja jutumärkide pärast ning jäetakse tähele panemata mõttetud inglise laenud, kus eestikeelne sõnavara on olemas.
Kuhu lähed, eesti keel? küsis kõneleja oma ettekande lõpul. Kes ta mõttekäike hoolikalt jälgisid, võisid tõdeda, et see küsimus polnud pelk retoorika. Peame tunnistama, et meie emakeel on ohus ja koos sellega kogu eestlus.
Sisutihedat ja rahvuslikult meelestatud loengut kviteeriti tugeva aplausiga. Oli võimalus ka põgusalt tutvuda kunstnike Andrus Peegli (video kaudu) ja Arne Roosmaniga, kes viibis isiklikult kohal.
Järgnes pidulik vastuvõtt, kus arvukal publikul oli võimalus maitsta Susi Holmbergi hõrgutisi, rüübata veini, vahetada mõtteid ja imetleda kaht esinduslikku näitust.
Eerik Purje
FOTOD – Taavi Tamtik (2016)
