Eesti jonn on üks väheseid eluavaldusi, mida koroonakriis pole suutnud piirata, tasa lülitamisest rääkimata. Juubelipidu peeti ära, ajakohases „koos eraldi“ stiilis, iga osaleja istus tugitoolis arvutiekraaniga silmitsi ja lõi šampusepokaale iseendaga kokku.
Kaaluv osa kahe ja poole tunnisest saatest kulus tervitustele. Pidu koroona ajal, nagu koostajad seda nimetasid, võimaldas palju suuremal hulgal õnnitlejaist oma häid soove teele läkitada. Seda tehti mitmel viisil: otse kaamera ees kõneldes; kirjalikult, mis ekraanile projitseeriti; tegeva kollektiivina lauldes-lehvitades-hõisates – eneseväljendus oli mitmekesine ja vaheldusrikas.
Mitmekesine oli ka tervitajate-õnnitlejate koosseis. Reporter jõudis kokku lugeda 55 isikut või organisatsiooni üle maailma, igaüht eraldi ära märkida oleks palju nõutud. Õnnitluslaviini juhatas sisse Tartu College’i president Jaan Meri, kellele järgnes VEMU peaarhivaar Piret Noorhani. Tervitasid Eesti Vabariigi rahvastikuminister Riina Solman ja kultuuriminiser Tõnis Lukas. Saadikud, konsulid, loendamatud esindajad Eesti hariduse ja kultuuri valdkonnast.
Teises õnnitlejate grupis kerkisid esile rahvuspoliitilised ja rahvusvahelised suhted. Teised balti rahvused, eestlaste keskorganisatsioonid Rootsis ja Ühendriikides, Bloor Culture Corridor. Kolmandasse jäid kohalikud eesti organisatsioonid, neljanda ja viimase moodustas ,,pererahvas“ – Tartu College’iga otseselt seotud või selle allorganid, loomulikult ka omad juhtivad töötajad.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
