Seda tehti juba 12. korda alates 1993. aastast. Varem on stipendiumi vääriliseks peetud ajakirjanikke, arhitekte, diplomaate, kunstnikke, küüditatuid, muusikuid, poliitikuid, saarlasi, soomepoisse, sportlasi, üliõpilasi ja teisi sihtrühmi käsitlenud eluloostikke.
Eesti elulooliste teatmeteoste tunnustamise mõte algatati Eesti Pimedate Muuseumis Tartus 1990. aastal ja esimese preemia väljaandmiseni jõuti mõni aasta hiljem. 2008. aastal jätkati Eesti Rahvuskultuuri Fondi koosseisus biograafika stipendiumi allfondina. Eesmärk endiselt väärtustada jätkuvalt aineliselt Eesti elulooliste teatmeteoste koostajaid. Fondi käsutuses pole suuri summasid, aga aastate jooksul siiski tuhandeid eurosid. Need laekusid fondile rohkem kui tuhande annetaja kaasabil enamasti eurohaaval kogutuna kümmekonna aasta jooksul toimunud korjandustest, millega pandi alus 10 000 euro suurusele kohustuslikule põhikapitalile. Selles on annetajatena eriti silma paistnud minu tuttavad muhulased, pärnu-jaaguplased ja tartlased. Nii käivitunud „rahamasin“ ehk kapitaliintressidel töötav pisitasa suurenev rahafond ongi tegutsemas ja teenib Eesti kultuuri huve. Trükijälg selleni jõudmiseks kannab pealkirja „Eesti biograafika stipendiumi kuldraamat“ (Tallinn, 2014).
