Osula kooli lapsed on ka praegu pealinnas ja teevad proove Soome-Eesti ühiseks laulu- ja tantsupeoks. Nad peatuvad Sõle koolis Pelgurannas. Ka naabrimehe Karli Kaska tütar Daile on nende seas. Karli helistas mulle kohe samal õhtul, kui Tallinna jõudsin, ja ütles, et Daile õhkmadrats oli katki läinud ning palus aidata see välja vahetada, enne kui me ära lendame. Kuna Karli on mind alati hädas aidanud, ei tule kõne allagi, et ma talle appi ei läheks, kui temal on mingi mure südamel. Läksimegi Heliga järgmisel hommikul Kristiine Keskusesse. Kohe esimeses poes, kuhu sisse astusime, müüdi õhkmadratseid ja ma ostsin ühe otsemaid ära.
Nii kiirest tegutsemisest ei saanud mu naine aru – see oli ju esimene õhkmadrats, mida nägime! Heli oleks tahtnud veel ringi vaadata ja teha uurimistööd, milline madratsitest oleks kõige parem ja odavam. Vähemasti oleks pidanud helistama Karlile ja küsima temalt täpselt järele, kas see, mida ostame, on ikka see, mida ta oleks tahtnud, et ostame.
Kui ma madratsiga D-Terminali jõudsin, kus pidin Dailele madratsi üle andma, enne kui nad laeva peale lähevad, helistas mulle Heli, sest ta oli ikka veel mures ostu pärast. Nüüd arvas ta, et Karli tahtis võib-olla hoopis õhkvoodit, mitte madratsit! Mul polnud aimugi, millisesse poodi Heli nüüd jõudnud oli, aga palusin tal mitte enam muretseda, kuna korralik kaup oli ju olemas. Küll Daile sellel magamisega ka hakkama saab ja vaevalt, et Karli tahtis vesivoodit oma tütrele Soome kaasa panna.
D-Terminalis märkasin, et mu mobiili aku on peaaegu tühi. Palusin Helil Dailele helistada ja öelda, et ootan teda eskalaatori juures. Olin väga rõõmus lõpuks Dailet nähes. Tema andis mulle oma katkise madratsi ja mina talle uue vastu. Lõbusalt lehvitades kadunud ta oligi.
Sadamast suundusin bussiga kesklinna, olles õnnelik, et minuealisele on ühistransport Tallinnas tasuta.
Kuna satun pealinna väga harva, siis oli mul seal rohkesti tegemist. Olin leppinud kokku mitu kohtumist ja osalesin ka Linda kivi juures toimunud 14. juuni küüditamise mälestusteenistusel. Enamus kohal olnuid olid vanemaealised. Kümne aasta pärast pole neid enam arvatavasti elavate kirjas. Ajalugu on täis tragöödiaid, mida neis ellujäänud soovivad, et mäletataks. Seda tehakse siis, kui on tahet mäletada.
Mul oli hea meel kohata seal palju vanu häid sõpru, nagu Enn Tartot ja Trivimi Vellistet. Nemad on alati kohal sellistel üritustel, sest nad mäletavad meie minevikku ja tunnevad muret meie tuleviku pärast.
Mõned päevad tagasi käisime koos Heliga Osula surnuaial tema ema ja isa haudu korrastamas. Ma nägin, kuidas Heli nende eest südamega hoolitses ja see rääkis mulle rohkem kui sõnad tema armastusest oma vanemate vastu. Mina armastasin aga teda selle eest veelgi rohkem. Ja mul on hea meel, et mu tütrel on keegi, keda hoida ja armastada ja kellega elada koos oma elu lõpuni. Ma loodan, et ta saab sama õnnelikuks, kui olen olnud mina oma Heliga.
Viido Polikarpus
