Eesti poliitikud ja ka peavoolu meedia peavad neid kord eestimaalasteks, kord vene kodukeelega eestlasteks, kord eestivenelasteks ja vahel ka lihtsalt venelasteks. Põlisrahva asumisalale hiljem tulnukaid peetakse kõikjal sisserändajateks kuni oma uue kodumaa kodakondsuse saamiseni – ja kauemgi, kui nad soovivad end oma sünnirahvusse kuuluvaks pidada.
Eestis elavad venelased moodustavad elanikkonnast ümardatult ühe kolmandiku ja neid saatis siia elama Nõukogude Liit pärast Eesti okupeerimist. Osa siinseid venelasi ja nende Eestis sündinud järglasi ei pruugigi teada, et neid saadeti siia genotsiidi teostama ja valitseva klassi privileege nautima. Põhiliselt Ameerika Ühendriikide presidendi tungiva soovituse kohaselt (vt raamat „Kõige kõrgemal tasandil”) kuulutasid Eesti Vabariigi iseseisvuse ennistajad kõik, vägivaldselt loodud Nõukogude Eesti alal elanud venelased, Eesti alalisteks elanikeks. Tänaseks on rohkem kui pooltel Eesti kodakondsus, kuid täiesti arusaadavalt peavad nad end suurde ja võidukasse vene rahvusse kuuluvaks. Pole põhjust, miks nad nii ei peaks toimima.
Saades koos eestlastega Nõukogude Eesti elanikest Eesti Vabariigi elanikeks on siinsed venelased hakanud nende kohta kasutatud sisserändaja mõistet solvavaks pidama. Eesti riigivõim arvab, et venelaste solvumine ei ole Eestile kasulik ning sellepärast: ei võigi sõna „sisserändaja” siinsete venelaste kohta kasutada; tuleb Nõukogude Liidu inimsusevastase kuriteod olematuks vaikida; tuleb suur tükk Eesti maa-ala Venemaale kinkida ning Eesti vabaduse eest Punaarmee vastu võitlemine tunnustamata jätta. Kõik eespool loetletud tegemised ja tegematajätmised võimaldavad vene rahvusest „eestimaalastel” õigustatult nõuda endale suuremaid õigusi kui sisserändajaile ükskõik millises lääneriigis antakse. Venelaste nõudmisi toetavad meie ühiskonnateadlased, kelle meelest riigivõim peab „soodustama venekeelsete kui ebapiisavalt esindatud või tunnustamata kodanike ja nende ühenduste erihuvide ja vajaduste tunnustamist ja arvessevõttu avaliku elu korraldamisel” (vt.Tallinna Ülikooli Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon).
Ent ometigi peaks poliitikud ja rahvaski teadma, et vältides venelaste solvamist lausa sülitatakse näkku kõigile oma riigist hoolivatele eestlastele. Eestlaste ja venelaste rahumeelne kooselamine on kaugemale tulevikku vaadates võimalik vaid siis, kui ajalooline tõde mõlemale rahvusele arusaadavaks tehakse ja seda austatakse. Riigivõim ja peavoolu meedia peab kõigepealt nii endale kui siinsetele venelastele selgeks tegema, et kümnete tuhandete süütute eestlaste hukkamised, orjatöö laagritesse väga pikaks ajaks saatmised, maaelu hävitamine, 46 aasta pikkune olmeelu taandareng ning venelaste massiline Eestisse elama saatmine ei ole ajalooline paratamatus, vaid Nõukogude Liidu sihilik ja väga räige inimsusevastane kuritegu. Siiasaadetud ja nende järglased ei pruukinudki teada, mille tegemiseks neid rakendati ning tõde teadmata nad võivadki uskuda, et nad on koos eestlastega Nõukogude Eesti kapitalistlikuks riigiks reformeerijad.
Veel ei ole liiga hilja üle vaatamaks ja muutmaks iseseisvuse ennistajate poolt antud Eestile kahjulikud lubadused ja riigikogu poolt tehtud otsused, mis on vastuolus põhiseaduse mõtte ja sõnaga. On aeg lõpetada naiivne arvamine, et eestlasi ja venelasi saab ühiseks eestimaalaste riigi kodanikeks muuta. Mõlemad rahvused on väga erinevate omaduste ja tõekspidamistega olemas olnud väga pikka aega ning ekslik on arvata, et Nõukogude Liidu kuritegude unustamise nimel tahavad nad nüüd kokku sulanduda. Võib arvata, et oma rahvuse omapära ning sellega seonduvate vallutuste üle uhkust tundmist ei soovi venelased minetada ning eestlased soovivad veel paljudele põlvkondadele rääkida sellest, kuidas võõra ülemvõimu kiuste on eestlased oma maa peremees olemise ja vabaduse kaitsmise tahet ka lootusetutes olukordades vajalikuks pidanud.
Rooma Statuudi Artikkel 8 kohaselt on okupeerija poolt oma elanike okupeeritud alale saatmine inimsusevastane kuritegu ning kui selle tagajärjel peavad venelased kõrvale jääma Eesti riigielu korraldamisest kuni kodakondsuse saamiseni, siis saavad nad õigustatult selles ainult Venemaad süüdistada. Täiesti arusaadavalt võivad Eestis elavad venelased end Eesti patriootideks pidada, kuid see ei saa neid Eesti põlisrahvaks muuta. Eesti Vabariigi põhiseadus ei takista vähemusrahvustel oma emakeelt ja kultuuri viljeleda ühiskondliku tegevusena. Meie põhiseaduses ja rahvusvahelistes konventsioonides pole aga ainsatki sätet, mis kohustab riigivõimu nägema räigeid inimsusevastaseid kuritegusid ajaloolise paratamatusena ning mitte arendama põlisrahva rahvuslikku iseteadvust. Kui riigivõim ei pea nüüd, pärast pika okupatsiooniaja mõjutusi, vajalikuks rahvusliku iseteadvuse arendamist, siis kaovad juba lähitulevikus need, kes peaksid edasi kandma seda vaimsust, mis saab tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Riigivõim ja siinsed venelased peavad tajuma, et väike rahvus, kes elab koos suure hulga suurde rahvusse kuuluvate isikutega, saab püsima jääda vaid siis, kui seda aatelist eesmärki sihikindlalt taotletakse.
Juhtiva poliitikuna oleks Sven Mikser pidanud õhutama riigi esindajaid lakata unustamast ajaloolist tõde, mis põlisrahvale on primaarse tähtsusega. Toetades venelaste teemadel nende – õigemini nende nimel toimivate eesti ühiskonnateadlaste – nõudmisi olla tunnustatud Eesti Vabariigi kaas-ennistajatena, võib põhjustada tõsisemat erimeelsust „eesti kodukeelega eestlaste” ja „vene kodukeelega eestlaste” vahel, kui see, mille Jürgen Ligi ja Jevgeni Ossinovski tekitasid.
Harri Kivilo
