Preesid lõigati tugevast alumiiniumist, ehiti akrüülsilmadega ja „graveeriti” sisse pressitud joontega, iga lapse oma disainiga. Kavatsus on neid kanda laupäeval valguspeol.
Liisa Ross juhendas kasepuu lõikudest potialuste („trivets”) valmistamist. Peale kokkuliimimist värviti pealseid oma tahtmise järgi. Paljud otsustasid sini-must-valgega ehtida. Liisa oli ka tubliks abiks teiste projektide valmistamisel.
Susan Vanaselja nõustus tulema lastele rahvatantsu õpetama ja oli hommikuti platsis gruppide viisi tantsuharjutusi tegemas. Lahkusin Seedriorult kolmapäeva õhtul, aga juba siis oli suurtel Tuljak peaaegu selge. Lõpptulemusi saab valguspeol nautida.
Tüdrukutel oli tore eri tegevus: särkide värvimine. Need lõigatakse lühemaks ja õmmeldakse pits alumisse äärde, meenutades rahvariide pluusi. Idee autor ja projekti juhendaja oli Kadri Nõmmik-Munro. Tüdrikud vaevalt jõudsid särkide kuivamist ära oodata: taheti nii väga selga proovida.
Lia Hess sõitis veel teisipäeval kohale kitarri saatel laulmist õpetama. Laulmist tehakse küll iga päev ja oli kuulda seda eestlasi iseloomustavat lauluhuvi. Eluaegsele koorilauljale tegi laste entusiasm palju rõõmu.
Selle nelja päeva jooksul, mis laagris veetsin, tehti veel ujumist, sporti, sauna, „tubing”‘ut mööda Grand jõge, lõket ja palju muud. Tulemas oli veel traditsiooniline formaalne õhtusöök, kus riietatakse pidulikult ja tullakse paaride kaupa saali. Kasvatajad on ettekandjad. Enne lahkumist kuulsin pealt viimaseid paarilise palumisi. Nii põnev!
Seedrioru laulus seisab, et „kui siit lahkun, kaunid mälestused kaasa viin”. Ja nii oligi. Olen tänulik, et sain lastega mõned päevad koos veeta ja nüüd kodus toredaid momente meenutada.
Merike Koger
FOTOD – Merike Koger (2017)
