Eesti kogukond Kanadas kujunes välja Teise maailmasõja järel, kui paljud eestlased olid sunnitud kodumaalt lahkuma. Nendest inimestest kasvas tugev ja tegus kogukond, kes on aastakümnete jooksul üles ehitanud oma koolid, kogudused, kultuuriseltsid ja ühiskondlikud organisatsioonid. Meile tutvustati neid tegevusi suure uhkuse ja soojusega.
Üheks liigutavamaks hetkeks kujunes pühapäevane jumalateenistus kohaliku koguduse juures, millele järgnes ühine lõunasöök. Nägime, kui haritud, sihikindlad ja eesti keelt ning meelt hoidvad on sealsed eestlased. Koguduse saalis rippus rida leeripilte – mida vanemad fotod, seda rohkem leeritatuid. See tekitas ühtaegu uhkust ja ka kerget nukrust: uhkust, et kogukond suutis võõral maal säilitada oma kultuuri ja kasvatada lapsi eesti vaimus, kuid nukrust, et sekulariseeruv maailm viib paratamatult osa sellest pärandist endaga kaasa.
Ellen Valteri ülevaade Toronto kesklinna rajatavast KESKUS International Estonian Centre’ist andis hea pildi sellest, kuidas traditsioonid ja tulevik saavad olla käsikäes. Kaasaegne hoone ühendab kogukondliku, kultuurilise ja majandusliku elu ning on selge märk eestlaste visioonist ja ettevõtlikkusest.
Kohtumisel Kadri Tüüriga, kes töötab Toronto Ülikoolis eesti keele ja kultuuri lektorina ning tegeleb teadustööga ökosemiootika ja kirjandusteaduse valdkonnas, saime teada palju huvitavat tema tööst ja sellest, millist huvi pakub eesti keel üliõpilastele. Huvi on olemas, muidu Kadril poleks tööd. Lisaks panustab ta aktiivselt Kanada eestlaste kultuurielu edendamisse, osaledes kogukonna sündmustel ja toetades eesti keele ning kultuuri hoidmist välismaal. Toronto Ülikooli Eesti uuringute õppetooli juht Andres Kasekamp tutvustas meile ka ülikoolilinnaku väärikat ajalugu. Ringkäigu käigus avanes Toronto Ülikool mitmekihilise ja ajalooliselt rikkaliku akadeemilise ruumina, kus igal hoonel on oma kujunemise lugu ja tähendus.
Samuti kuulasime Tartu College’i saamislugu – ehe näide sellest, kuidas eestlased on suutnud võõrsil luua järjepidevuse, mis seob hariduse, kultuuri ja kogukondliku tegevuse. Piret Noorhani viis meid tutvuma nii Tartu College’i kui ka Väliseesti Muuseumi (VEMU) ruumide ja tööga, kus on talletatud rikkalik kogum eestlaste lugusid, trükiseid ja esemeid, mis jutustavad meie rahva teekonda maailmas.
Eriliselt südamlik oli visiit eestlaste puhke- ja hooldekodusse Ehatare, kus kohtasime rõõmsaid ja hoolivaid töötajaid – Eesti Abistamiskomitee Kanadas juhti Allan Meiusit, Kristiina Valterit, Maimu Mölderit, Janne Laanemaad ja mitmeid teisi pühendunud inimesi, aga ka hooldekodu elanikke. Vesteldes kõigiga saime kuulda ilusat eesti keelt ja tunda kodust soojust koos koduste heeringavõileibadega.
Meie jaoks võib emakeelne hooldus tunduda iseenesestmõistetav, ent Kanadas on see haruldane ja hindamatu väärtus. Hooldustöös on keele ja kultuuri mõistmine ülioluline, eriti dementsusega eakate puhul, kelle mälestused ja identiteet on seotud just nende lapsepõlve keele ja kultuuriga. Seetõttu on oluline toetada Ehatare ja teiste kogukondlike asutuste igapäevast tööd, et nii elanikud kui ka töötajad tunneksid end väärtustatuna ja hoituna. Võiksime mõelda, kuidas seda koostööd veelgi enam tugevdada. Meil on olemas võimalused ja oskused ning usutavasti ka tahe, et kauge maa taga elavaid kaasmaalasi, meie inimesi toetada. Meie õppijatele võiks Ehatare olla suurepäraseks võimaluseks, et oma erialaseid (õendus, tegevusjuhendaja, hooldustöötaja, tegevusterapeut, füsioterapeut) teadmisi praktikasse rakendada. Mõningane kultuuri erinevus annab aga kogemusele kindlasti vahvat vürtsi juurde.
Kogu visiidi jooksul saatsid meid soojad ja siirad kohtumised. Meid Niagara joa juurde juhatanud abielupaar Hiie ja Thomas Eichenbaum olid suurepärane näide sellest, kuidas on võimalik elada võõral maal, kuid jääda südames truuks oma rahvale ja juurtele.
Vestlustes õhkus uudishimu ja väga head ülevaadet, kodumaaga hoitakse sidet või siis vähemalt jälgitakse Eestis toimuvat. Väga tore oli kui VEMU kohtumisõhtul peale rektorite paneeli tuldi meiega rääkima küll hariduse, küll tervishoiu teemadel, lisaks tunti huvi õppimise võimaluste üle Eestis. Saime positiivset tagasisidet, et oleme ajamas kodumaal õiget asja – see on meile väga oluline.
Head eestlased Kanadas – oleme teie üle uhked! Olete hoidnud au sees eesti keelt ja kultuuri, toonud Eestile head nime ning samas rikastanud ka Kanada ühiskonda. Teie vanematel polnud kerge tulla võõrale maale, kohaneda ja saavutada usaldust, kuid te tegite seda. Tänu teile jäi ka nõukogude okupatsiooni aastatel Eestisse lootuskiir – teadmine, et osa meist elab vabas maailmas ja kannab edasi eestluse tuld.
Täna on Eesti vaba. Teie vaprus ja järjekindlus on osa sellest vabadusest. Olgu Kanada eestlased meile nii uhkuseks kui ka meeldetuletuseks: vabadus ei ole iseenesestmõistetav, selle eest tuleb seista iga päev – mitte ainult sõnade, vaid ka tegudega.
Visiit Kanadasse kinnitas, kui tähtis on koos veedetud aeg, ühised hetked ja inimlik side. Ja tõesti – vein ja toit võivad olla magusad ka kodust kaugel, kui südames on kodumaa.
Mida ma kodumaal teist, armsad eestlased Kanadas, räägin? Ikka seda, et eesti keel ja eesti meel on kaunis, sitke ja elujõuline – igas kliimas ja igas maailmajaos.
Ülle Ernits
Eesti Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu liige alates 2005.aastast.
Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor
Küsimused võib saata: ylle.ernits@ttk.ee
