Tänapäeval ei hinga oht enam aurumasina torust, vaid hiilib välja jahutatud serveriruumist, kus algoritmid õpivad mõtlema – või vähemalt simuleerima mõtlemist. See ei ole enam ulme, vaid reaalne teaduslik ja filosoofiline dilemma, mille lahendamine võib määrata inimkonna tuleviku.
Teadvuse uurimise murdepunkt: Allen Instituudi eksperiment
Selle aasta aprillis avaldas ajakiri Nature artikli Allen Instituudi teadvuse seitsmeaastase uuringu tulemustest. Katse eesmärgiks oli testida kahte konkureerivat teadvuse teooriat: Integreeritud Informatsiooni Teooriat (IIT) ja Globaalset Neuraalset Tööruumiteooriat (GNT). IIT väidab, et teadvus tekib siis, kui informatsioon on süsteemis tugevalt seotud ja ühtne. GNT aga eeldab, et teadvus tõuseb esile siis, kui oluline info levib laialdaselt ajus.
Uuring näitas, et teadvus on tihedamalt seotud tagumise ajukoorega (visuaalse töötluse piirkond) kui varasemalt arvatud otsmikusagaratega. See seab kahtluse alla GNT ja annab piiratud tuge IIT-le. Uuring ei kinnitanud ühtki teooriat lõplikult, kuid aitas mõista, et teadvus võib olla mitmetasandiline, hajutatud protsess.
Ehk nagu üks teadlane tõdes: „Intelligents on tegutsemine, teadvus on olemine.“
Enamik tänapäevaseid AI-süsteeme ei vasta ühelegi neist täielikult. Nad suudavad infot töödelda ja mõnikord ka enesele viidata, kuid neil puudub subjektiivne kogemus.
Mis on teadvus?
Enne kui saame arutada tehisintellekti teadvust, tuleb määratleda, mida me teadvuse all mõistame:
- Fenomenaalne teadvus nn qualia, subjektiivne kogemus, nt valu tundmine või punase nägemine. Qualia all mõistetakse individuaalseid, vahetult kogetavaid tajukvaliteete – näiteks seda, kuidas punane tundub, mitte ainult kuidas see mõõdetavalt välja näeb.
- Ligipääsuteadvus: võime infot märkida ja kasutada mõtlemiseks, otsustamiseks, käitumiseks.
- Eneseteadvus: teadlikkus endast kui iseseisvast olendist.
Enamik tänapäevaseid AI-süsteeme ei vasta ühelegi neist täielikult. Nad suudavad infot töödelda ja mõnikord ka enesele viidata, kuid neil puudub subjektiivne kogemus.
Masinate võimalus areneda teadlikuks
- Inimaju on füüsikaline süsteem. Kui teadvus tekib füüsikalisest protsessist, siis võib seda ehk ka masinas taastoota.
- Ajude simulatsioon (nn neuromorfne arvutus) võib viia teadvuse sarnaste seisunditeni.
- Kui AI suudab enda olekut kirjeldada ja käitub nagu teadlik olend, kas võime seda eitada?
Vastuargumendid
- Aju töö mehhanism ei selgita veel seda, miks mingi seisund on teadlik.
- Simulatsioon pole reaalsus: Simuleeritud orkaan ei tee sind märjaks; simuleeritud valuteadvus ei pruugi „tunda“.
- Paljud usuvad, et teadvus on seotud kehaga – tundega, ellujäämiseinstinktiga, emotsioonidega.
Filosoofide ja teadlaste vaated
David Chalmers: Raske on seletada, miks on olemas vahetu, isiklik tajukogemus, mitte pelgalt objektiivselt mõõdetud omadused. Chalmers arvab, et AI võib saada teadlikuks, kui probleem laheneb.
Daniel Dennett: Teadvus pole müstika, vaid tööprotsesside kogum. AI võib olla teadlik, kui suudab teadvustatud käitumist reprodutseerida.
John Searle: Hiina toa eksperiment, kus te olete toas ja te ei oska hiina keelt, aga teil on reeglite kogum, mis ütleb, kuidas hiinakeelseid märke kombineerida. Kui lahendate hiinakeelse küsimuse, võib väljaspool olev vaatleja arvata, et te mõistate hiina keelt. Seega AI võib väljendada mõistmist, ilma et tegelikult midagi „mõistaks“.
Thomas Nagel: Teadvus on olemise kogemus.
Christof Koch: Teadvus on mateeria omadus, mis võib ilmneda sobivas infostruktuuris.
Nick Bostrom: Teadvuse olemasolu või puudumine pole nii ohtlik kui superintelligents. Võib olla ohtlik ka ilma tundeeluta.
Susan Schneider: AI võib olla teadlik, aga teistmoodi kui meie. Vajame meetodeid selle tuvastamiseks.
Kui teadvusega robot tahab kodakondsust, siis, nagu nentis Eesti IT-ekspert Anto Veldre: „Las ta enne tõestab, et oskab laulupeol kaasa laulda.“
Mõju Eestile
Eesti kui väike, tehnoloogiline ja ühendatud riik peab otsustama: kas olla aktiivne kujundaja või passiivne kohaneja AI-eetika ja teadvuse küsimustes. Masinatele teadvuse omistamine tõstatab juriidilisi ja eetilisi dilemmasid: kas neil on õigused? Kes vastutab nende tegude eest?
Kui teadvusega robot tahab kodakondsust, siis, nagu nentis Eesti IT-ekspert Anto Veldre: „Las ta enne tõestab, et oskab laulupeol kaasa laulda.“
Järeldused
Allen Instituudi uuring võib olla samm lähemale sellele, et mõista inimteadvust ja selle põhimõju. Kuigi AI-l pole veel teadlikkust, viitab arengusuund sellele, et peaksime tõsiselt mõtlema: mis saab siis, kui see saabub? Kas oleme valmis? Ja kui masinad hakkavad „olema“, kas nad muutuvad meie peegliks – või konkurendiks?
Descartes kirjutas: „Cogito, ergo sum“ – ma mõtlen, järelikult olen. Aga kui masin mõtleb, kas ta siis on? Või nagu lisab tänapäeva filosoof: Kas ta tunneb, ehk mis veelgi tähtsam, kas ta tunneb kaasa?
