Selle peale öeldi, et läänest pärit investeeringutele tehakse ministeeriumis erand. Ühesõnaga, reform toimunuks vanas vaimus: seadus on paberil, tegelikkus aga hoopis meelevaldne.
Riigi olukorra hindamine on keeruline. Kuna inimestel on kogemusi perekonna tasemel, siis pole ime, et poliitikud püüavad riigi olukorda selgitada nii, nagu see köögilaua tagant paistaks. Kõik teavad, et võlg on võõra oma. Aga igal asjal on kaks külge. Poliitikud ja muidu demagoogid rõhutavad ainult võla suurust. Seda ei nimetata, et kui perekond ostab maja, siis ta investeerib. Hüpoteegi võlg on “hea” võlg. Kui perekond laristab, elab üle jõu krediitkaardi najal, siis on see perekonnale halb võlg. Perekond likvideerib oma võla oma eluaja lõpuks.
Riik elab reeglina kauem kui perekond. Riigi võlga uuendatakse pidevalt, aegunud võlakohustused tasutakse, uued väljastatakse. Investeerijad ja hoiustajad ostavad riigi võlapabereid teades, et raha tagasisaamine on kindel. Riigivõla piiriks on riigi sissetulek, mis muude kulude hulgas piisaks ka võla interessi tasumiseks. USA föderaaleelarves ei ole eraldi investeeringute arvet. Kõik kulud, ka pikaajalised taristu investeeringud, pannakse kirja samuti nagu jooksvad kulud.
Riigivõla peale vaatavad väga konservatiivsed ringkonnad viltu. Riigivõla suurust võrreldakse ühe aasta sisekoguproduktiga. USA riigivõlg on tänaseks tõusnud umbes 15% suuremaks kui SKP. Kui perekonna majaostu sama pilguga vaadata, tekiks ka paanika: enamasti on maja hind kordades suurem perekonna aastasissetulekust. Riigivõla võrdlemine sisekoguproduktiga on üks alus, millele tugineb konservatiivide võitlus “suure valitsuse” vastu. Võlg annab riigile rohkem tegutsemisvõimalusi. Kriisi ajal aitab võlg majandust elustada. Võla koormus on kergem, kui riigil on oma raha ning võlga saab võtta oma vääringus. Majanduskriisi ajal kasvanud USA riigivõlg pole kallutanud dollari kurssi ega põhjustanud inflatsiooni. Vähemalt senini.
Konsevatiivide nägemuse järgi on riigi ülesanne kaitsta kodanike elu, vabadust ning varandust. Teiste sõnadega, riigi asi on tugev sõjavägi, korralik kohtusüsteem, korralik korravalve. Majandust reguleerib eksimatu, õiglane turg. Kõik muu on individuaalse vastutuse asi. USA parlamendis on suureks tüliõunaks kuivõrd rahastada sotsiaalsfääri ning riigiasutusi, mis tegelevad keskkonnakaitse ja finantsi-tööstuse-äri tegevuse reguleerimisega. Reguleerimist peetakse lubamatuks vabaduse piiramiseks, millest “sotsialismini” on vaid samm või kaks.
Efektiivne propaganda on teinud riigivõlast liialdatud austuse objekti. Asi ei seisa ainult võla suuruses ega selle suhtes sisekoguproduktiga. Tähtis on riigi suutlikkus tasuda võla intress ning katta muud kulud. Riigivõlaga mindi räigelt üle piiri Kreekas, kus eirati Euroopa Liidu reegleid ning võltsiti andmestikku. Konservatiivid hirmutavad valimiskampaanias ameeriklasi, et praeguse presidendi majanduspoliitika tõttu maandub USA samas kus Kreeka. Pehmelt öeldud, tegu on pealiskaudsusega. Jääb mulje, et ei tunta ei Kreeka ega USA tegelikku olukorda.
Ago Ambre
