Austatud vaimulikud ja oikumeeniline kristlik kogudus, armsad kaaseestlased!
Mul on rõõm tõdeda, et tänane teenistus kannab just tänujumalateenistuse nimetust. Tänasel rahvuslikul suurpäeval on mul põhjust olla kahekordselt tänulik. Ma tänan südamest siinset kogukonda, et nad pole unustanud sõdureid, kes oma elu hinnaga kaitsesid meie rahva vabadust. Sõdurite austamise õilis traditsioon on kestnud juba aastakümneid ja viidi läbi ka sel aastal, kuigi kaugjuhtimisega. Minu tänane sõnavõtt ei ole niivõrd aastapäevakõne kui Teise maailmasõja sõduri tänukõne. Ma tänan ka heldet Loojat, kes mind on sel määral hoidnud, et olen võimeline siin kõnepuldis seisma ja oma väheste järele jäänud relvavendade nimel neid tänusõnu lausuma. Selleks ei ole sobivamat paika kui pühakoda. Kaevikus kõnesid ei peeta. Lahinguväljal räägivad relvad ja nende kõne on karm.
Mina ise ei ole sõdurikuube kandes osalenud üheski lahingus ega vaenlasega otse sülitsi koos olnud, kuid olen enam kui üks kord olnud sellisele olukorrale väga lähedal, piisavalt lähedal, et mõista, mis toimub nende meeste hinges, kel ei ole homset päeva; on ainult praegune hetk, mida tuleb kasutada hästi ja õigesti, sest teist võimalust ehk ei anta.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
