Lisada veel keskkonnale kahjulik suurteede kohene soolamine, mis tekitab mürgist lörtsi mis pinnavetesse, kanalisatsiooni voolab, ja loodusearmastaja saab vaid ahastada. Ühel aasta külmemal päeval, paari nädala eest, kui kõnniteedel mõnusalt krudises nii harva kuuldud hääl, lumi talla all, oli all-linnas pea võimatu jalakäijal suuremaid ristteid ületada. Trammirööpad olid soola tõttu libedad, lörtsilombid trotuaari ja autotee vahel vajasid erkinoolelikku pingutust et neist üle hüpata, ja pakase tõttu oli siiski lörtsi alune kiht jääs, tee libe. Seda kõike vaid selleks, et linna autoliiklus ei oleks halvatud.
Milline rõõm siis sellise jama kõrvalt ühes Toronto loendamatus pargis suusatada, vabaõhuliuväljadel uisutada. Lumel on see hea omadus, et vaibana summutab ta liiklusehääli. Värvuselt on värske lumi eriti puhas ja meeldiv – miks tuleb seda nii kärmelt eemaldada, solkida maanteesoolaga?
Kui avaneb võimalus suurlinnast pääseda, siis pakuvad Ontario metsad erakordseid võimalusi talve nautida. Seda on skautlik noorus aastakümneid teadnud. Kotkajärve 60ndat juubeliaastat märkides on avapauguks suurlumelaager „Talvetuli” mis toimub eeloleval nädalalõpul, sobivalt perekonnapäeva pikal nädalalõpul. Suure lumelaagri juhiks on noorema põlvkonna esindaja Talvi Parming, hiljuti Eestist õpingutelt sünnilinna naasnud noortejuht, kelle näol on kinnitus, et vähemalt gaidluses/skautluses liigub ühiskondlik juhtimine noorema põlvkonna kätte.
Kotkajärve on paik, mida saab aastaringselt nautida, välja arvatud kevadise sula ajal, kui juurdepääs on keerulisem. Allakirjutanul on erakordseid talviseid mälestusi Kotkajärvelt – sinna tuleb sisse suusatada, ja vanasti, enne mootorsaanide levikut, tuli kogu varustus seljakotis kohale vedada. Mitte just tugitoolisportlase tegevus. Lembitu vendurskaudina sai talvel Kopra- ja Kotkajärve kallastel telgitatud, mugavusi polnud kuskil. Ning neist ei tundnudki puudust, looduse ja talvevõlu oli selline, et härmatis magamiskotil oli kuidagi loomulik.
Rõõmustav, et tänapäeva mugavustemaailmas, kiire tempoga ühest kohast teise liikumises oskavad meie skautlikud noored ikka talve nautida, nii nagu seda peaks. Suusatamisesüst, karge talvine ja mis kõige tähtsam, värske metsa-, mitte linnaõhk mõjuvad mitte ainult kehale, vaid eriti hingele.
Tutvustasin mõne aasta eest selles lehes inglise keeles Kanada ajakirjaniku Carl Honoré In Praise of Slow raamatut, kus autor juhib tähelepanu terviseriketele, ühiskondlikkudele probleemidele ning elukvaliteedi langemisele, mis tulenevad kiire elu elamisest tänapäeva tehnoloogiaga. Hiljuti ilmus Honoré sulest mõtte edasiviimine, raamat The Slow Fix. Selle teose arvustused kinnitavad, et autor saab erakordselt hästi aru, kuidas targemalt kiires maailmas elada, loodusega tasakaalus. Skaudid/gaidid seda juba teavad, mitu põlvkonda juba.
Kui kevadel soovitatakse aega maha võtta, peatuda, lilli nuusutada, siis talvel tuleks lasta looduse mõju lume, jää ja pakase näol hingeterviseks loomulikult ning omas tempos, just nagu aeglaselt langeva lumeräitsakaga, pärale jõuda.
Tõnu Naelapea
Fotogalerii – fotod: Kerly Ilves
