Ma pakkusin välja, et need samad noored ise kirjutaksid oma loo ja lavastame selle ühiselt minuga. Teemaks „Kes oled Sina kui eesti noor Rootsis”, idee võeti vastu.
Meie ühine töö algas sellega, et saime kokku Eesti Majas Stockholmis ja arutasime vabas vormis eestluse teemal. Kogu meie arutelu sai salvestatud. Paar nädalat hiljem palusin noortel oma sõnadega kirjutada mulle erinevatel teemadel.
Mul oli nii huvitav kõike seda kuulata ja lugeda. Valisin välja oma arust parimad ütlused ja koostasin käsikirja vastavalt ettenähtud teemadele. Jagasin repliigid suvaliselt laiali ja proovid algasid veebruaris kord nädalas Eesti Majas Stockholmis. Kokku tuli 12 noort – viis tüdrukut ja seitse poissi vanuses 14 kuni 21.
Juba esimesest proovist olid mul väljakutsed. Nende vanuses on neil raske püsida ühe koha peal ja kontsentratsioon kaob üsna kiiresti. Sain kohe aru, et pean lisama muusikat ja liikumist, et nende tundeid rahustada. Otsustasin ka, et olen ise üks osa etendusest. Andsin endale rolli kui teadustaja, kes ühendab etendust. Sellega ei pannud ma kogu vastutust noortele loo läbiviimiseks.
Kogu loo raamistik ongi need samad küsimused, mida noored vastasid mulle kirjalikult. Sidusin need klassikalise dramaturgia reeglite järgi ja saime kokku 5 pilti, mis siis peaks kirjeldama eesti noorte mõtteid siin Rootsis.
Esimeses pildis lasin noortel oma sõnadega kirjeldada, mida teised ja nemad ise arvavad. Siin on mõned nende mõtted etendusest.
„Noor eestlane Rootsis on ka isik, kes proovib pidevalt sisse sulanduda, aga keda ikkagi vaadatakse kui võõrast.“
„Iga rootslane arvab, et oleme soomlased. Ja nad arvavad, et Eesti on kuskil seal Saksamaa kõrval.“
„Minu rootsi sõprade meelest olen väga lahe inimene. Nad leiavad, et see on lahe, et ma eesti keelt räägin.“
„Kui ma Eestis olen, siis tunnen, et ma seal ka pole eestlane.“
„Tõenäoliselt oleme eestlaste peas ikkagi rootslased, sest me ainult tuleme Eestisse suvel ja talvel puhkama.“
„Kuulge – see on LIIGA suur küsimus.“
„Ja siis oleme meie – kes hoiame seda eestlust siin alles. Võib-olla ka nii väike osa, et ema laulis eesti keeles unelaulu!“
Ega see pole kerge paika panna eestlust mõne sõnaga – ehk on see liiga suur küsimus. Aga võib-olla pole eestluseks rohkem vaja, kui lihtsalt üks väike hällilaul.
Selles pildis oleme kooliklassis, kus mina olen õpetaja ja noored vastavad õpetaja küsimustele, mis puudutavad eesti keelt.
„Mina oskan küll paremini rootsi keelt kui eesti keelt. Kui mul mõned sõnad eesti keeles välja ei tule, siis lähen närvi.“
„Me tihti räägime õega rootsi keeles, aga kui ema ütleb: „tule sööma“, siis vastan: „okei, tulen tulen“.“
„Ma märkan näiteks, et tunnid Eesti koolis muutuvad järjest tavalisemaks, igavamaks rootsi keele tundideks ja eesti keel kaob.“
Võib-olla on meie eesti keel ohus siin välismaal ja me sulandume aina rohkem oma uue kodumaaga. Noorte arvates on „õun“ eesti keeles kõige raskem sõna.
Kogu see pilt on muusika taustal ja tantsuga – nagu tantsuõhtu suvekodus või skaudilaagris.
„Laulupidu, Suvekodu Metsakodus ja Stockholmi Eesti Kool on kõik olnud toredad hetked minu elus, kui ma olen ennast eestlasena tundnud.“
„Saunas käik, laulmine ja grillimine sõpradega annab hea eesti tunde.“
„Minu toredam hetk elus on alati, kui Eestisse tulen ja saan tagasi mõelda oma toredate lapsepõlve mälestuste peale.“
Ega alati ei ole kerge olla eestlane välismaal. Näiteks, kuhu sa kuulud – siia Rootsi või Eestisse või mitte kuskile?
„Olen saanud kommentaare, et mu eesti keel on vilets, et neile ei meeldi, kuidas ma räägin.“
„Minu kurvim hetk elus eestlasena on, kui ma vaikselt märkasin, kuidas ma hakkan unustama eesti keelt.“
„Ma saan väga palju kriitikat, et ei ela Eestis. Mina ei saa kunagi rootslaseks ega täielikult eestlaseks.“
„Sooviksin tunda, et mul oleks Eestis koht, mis on päris minu ja kus mul on õigus olla nii palju kui tahan.“
„Mina olen 10-20 aasta pärast eestlane, kes elab Rootsis.“
„Et mu elukaaslane on eestlane või mitte, see pole mulle oluline. Mis mulle on kõige olulisem, et ma jään eesti keelt rääkima.“
„Minu armastuse keel on alati olnud eesti keel. Mul oleks raske tulevikus öelda „jag älskar dig” või „I love you”. Eesti keel jääb mulle alati emotsionaalselt esimeseks keeleks – Ma armastan Sind, EESTIMAA!“
Göteborgis oli meil täismaja ja aplaus ei tahtnud lõppeda. Mina ja Eesti Noored Rootsis loodame, et saame ka teile meie etendust kunagi näidata – nii Eestis, Kanadas või mujal maailmas, kus eestlased liiguvad.
Tere tulemast ja kohtumiseni!
Valdo Kask, lavastaja
