Provintsi tasemel on pilt märksa mannetum. Vaid Kanada väikseimas provintsis PEI's on liberaalne enamusvalitsus. Riigi kolmes suurimas provintsis – nii rahvastikult kui maa-alalt – on asi kurb. Äsjasel Québeci valimisel kaotas Jean Charest mitte ainult valimised separatistidele, vaid ka oma isikliku mandaadi. Briti Kolumbias, kus on välja kuulutatud valimised 14. mail 2013 a., on peaminister Christy Clark turmtule all, prognoositakse ka tema valitsuse langemist. NDP juhib seal praeguste gallupite järgi 49% toetusega, Clarkil on valijatest vaid 26% poolehoid.
Ning Ontarios, kus kõigub vähemusvalitsus, on olukord esmaspäevast saadik tõsise küsimärgi all. Peaminister Dalton McGuinty, kellel varem kaks enamusvalitsust võidetud, suutis ainult ühe parlamentaarse koha võrra valitsusekeppi käes hoida, teatas nüüd, vaid aasta pärast viimaseid valimisi, et astub tagasi. Samas astus McGuinty vajaliku, aga poliitiliselt ara sammu, sulgedes Queen's Park'is provintsiparlamendi selle ajutise laialisaatmisega, kuni valitakse uus parteiliider. McGuinty täidab oma kohta otsuselangetamiseni ning poliitiliselt on see samm täiesti moraalne (ka Harper tarvitas seda nippi Ottawas, kui tal oli vähemusvalitsus), aga eetiliselt on see must mäng, kuna otsused jäävad langetamata, skandaalid pühitakse vaiba alla, status quo'ga< peavad nördinud maksumaksjad arvestama uue aastani.
Juba keerlevad kuulujutud, et McGuinty kavatseb Ottawa tühimikuga arvestades föderaalse parteijuhi kohale kandideerida. Kuid kui ta Ontarios pole tulnud globaalse masu järgselt toime, kuidas võiks arvata, et ta suudaks vastutuult liikuda, taastada partei kunagise oreooli?
Peale kauba jätab McGuinty kahtlase pärandi. Kuigi ta enese maine on olnud skandaalidevaba, pole tema valitsus nii kergelt pääsenud. Sellenädalase otsusega on tähelepanu projekteeritavalt maagaasijõul töötava elektrijaama ümberasutamise küsimusest päevakorrast pääsenud. Otsus, mida McGuinty eelmiste valimiste eel langetas, tulles vastu ühe valimisringkonna soovidele, tagades sellega ka vajalikku ühekohalist võitu, läheb maksumaksjale maksma umbes $700 miljonit.
Kui lisada liberaalide tervishoiupoliitikas astutud kulukad väärsammud, siis ei saa McGuinty ajastule kuidagi positiivselt vaadata. Enamusvalitsuse juhina surus ta läbi kurikuulsa tervishoiutulumaksu, mida kavalalt teisaldamiseks elik “transferiks” nimetati. Ontario tulumaksulehte täites peab sissetuleku järgi protsendi maksma tervishoiukulude korvamiseks – kas oled arsti juures käinud või mitte, haiglaravi sel aastal vajanud. (Otsa, palun ütelge, miks peaks maksumaksja kiirabi kasutamise eest maksma? See on ju hädaabinõu!!) On kaheldav, kas need rahad tervishoiuministeeriumisse jõuavadki. Ning kui lisada miljardeid maksma läinud eHealth (ikka lahendamata) ja ORNGE skandaalid, siis pole Daltonil kuhugi pugeda.
Kui valijad teda kui haridusele keskenduvat poliitikut ta esimesel valimisel uskusid, siis tänaseks on vahekord õpetajateühingute ja valitsuse vahel päris vaenulik. Kõrgkoolid on ülekoormatud, õppemaksud ainult suurenevad. Keskklass ei suuda enam oma lapsi ülikooli saata ilma ränkade väljaminekuteta. Hetkeseisus peavad liberaalid sõlmima arstidega uue lepingu – olles häbematult juba teatanud, et kavatsevad niigi ülekoormatud ja alamakstud perearstide sissetulekut vähendada (viimased on riigi küüsis sissetulekuga arvestades, olles samas iseseisvad ettevõtjad, oma kuludega, kellel puuduvad riigitööliste – ja poliitikute – rammusad hüvise- ning pensioniplaanid). Samuti on spetsialistidele kammitsaid asetades piiranud nende vabadust patsientide eritestidele edasisaatmist. Teame, et ooteajad on pikad ja haiglas on ülekoormatud arstid, kirurgid, samuti teevad õed tohutuid ületunde. Süüdi on siin mitmeti tavakodanik, kes ootab tasemel tervishoiuteenuseid ega lepi alati ühe tohtri diagnoosiga, otsides teiselt neid sõnu, mida nad kuulda soovivad. Andke enamat, ning kohe, ma ju maksan selle eest!
Terake tõde selles viimases lauses ongi. Fraser Instituudi andmetel rügab keskmine Ontario elanik pool aastat tööd teha, et oma makse ja elamiskulusid maksta, alles juulis saab hakata oma tuleviku, laste kõrgkoolituse ning pensionide peale mõtlema.
Karta on samuti, et provintsi uusdemokraadid NDP Andrea Horwathi juhtimisel pääsevad kui mitte opositsioonirolli, siis isegi valitsusse, arvestades oranži lipu all võitlevate sotsialistide edu ning hetkepopulaarsusega.
Kaugelt vaadates ei oska muidugi arvata, mis peale isiklike tegurite sundis McGuinty't otsustama, et tema päevad Queen's Park'is on loetud. Küünik võib arvata, et poliitikud tahavad alati enesele heal ajal lahkuda, vältides sellega poliitilist vastutust ning isiklikku häbiposti asetamist. Teadmine, et suhteliselt noore mehena (snd 1955) võib ta rahulikult asuda riigipensionile ning nagu ta varajasem eelkäija, Bob Rae, kes 1980-ndatel NDP valitsusjuhina Ontario tagurpidikäiku asetas, tõusta fööniksina tuhast pärast seda, kui Trudeau juunior läbi kõrbeb ja siis kaaluda Ottawa poliitikasse astumist. Või mine tea, ehk vahetab parteikuuluvust, ka seda on pettunud maksumaksjad siin riigis enne näinud.
Üks on selge. Liberaalide firmamärk pole kunagi riiklikult niisuguses madalseisus olnud kui tänapäeval, ja selles on süüdi ainult poliitikud ise, kes enam pole häälestatud pööbliga samale lainepikkusele. Huvitav, mida uus aasta nii Ontarios kui Briti Kolumbias riigile toob?
Tõnu Naelapea
