TIFF on toonud ja tõi selgi korral Torontosse Eesti filmitegijaid ja -turundajaid ning -kriitikuid. Tänavu oli filmihuvilistel võimalik teha tutvust Savvusanna sõsarate režissööri Anna Hintsi ja Tushar Prakashi lühidokfilmiga Sannapäiv, mille Põhja-Ameeerika esilinastus toimus 5. septembril just TIFFil. (Loe ka artiklit ,,TIFF 2024 films bring viewers to the meeting point of desire and danger“ EE # 37, 13.09.2024)
Festival tõi Torontosse ka kriitiku ja kuraatori Emel-Elizabeth Tuuliku, kes leidis oma väga tihedas Toronto päevakavas aja astuda läbi ka Eesti Elu toimetusest. Eesti-kurdi tagapõhjaga Emel on lõpetanud Tartu Ülikooli kunstiajaloolase ja kultuurisemiootikuna ning elab praegu Eestist eemal. See ei takista tal Eesti filmimaailmas tegutsemist. Nii on ta väärtfilmikino Sõprus saadik ja tegeleb Tallinnas Pimedate Ööde Filmifestivali (PÖFF) lühifilmide programmi koostamisega.
Emeli päevad olid täidetud filmide vaatamesega – iga päev 3-5 filmi, lisaks kohtumised filmitööstuse inimestega.
TIFFi iseloomustades ütles mitmel mainekal filmifestivalil osalemise taustaga Emel, et Toronto festival on küll glamuurne, kuid sellel ei ole nii selgeid ,,klassivahesid“ kui mõnel teisel festivalil, kus staare hoitakse väga eraldi. Siin on suhtlemine filmiilma suurtega ligipääsetavam, loomulikum ja vahetum ning ei vaadata ilmtingimata ,,nina mööda alla“. Emeli päevad olid täidetud filmide vaatamesega – iga päev 3-5 filmi, lisaks kohtumised filmitööstuse inimestega. Võib vaid ette kujutada, kui palju see energiat võtab. Lisaks harjumine ajavahega, mille mõjuga ta ei osanud arvestada. Lõpp hea, kõik hea – vaatamata ette tulnud viperustele ja ootamatustele sai kõik vajalik Torontos tehtud ja ülevaade TIFFist Eesti Ekspressile kirjutatud.
Aitäh, Emel, et leidsid aega Eesti Elu toimetusest lühikeseks vestluseks läbi astuda.